Kui ma väike olin, siis meil kodus koera ei olnud. Olid kassid. Esimene koer, saksa lambakoer, ilmus meie majapidamisse kummalise juhuse läbi. Nimelt elasid meie naabruses noored venelased. Mees töötas piirivalves ja tõi sealt endale praakkutsika koju kasvama. Õpetas ja dresseeris teda ja nimeks pani kutsale Gnom (mis teatavasti vene keeli päkapikku tähendab). Praak oli kutsa seetõttu, et tal üks kõrv ei seisnud korralikult kikkis. Kui ta kuulas või kuulatas, siis oli kõik nii nagu olema peab. Aga niikui ennast unustas, vajus üks kõrv kurvalt lonti. Muidu oli saksa lambakoer nagu muiste. Kui Gnom oli alles nooruke koer, kolisid naabrid ära linna. Saśa ei tahtnud koera linnakorterisse kaasa võtta ja pakkus küla peal, et keegi koera endale võtaks, aga keegi ei tahtnud. Siis otsustas Saśa, et paneb Gnomi magama, sest... Seepeale heldis aga meie ema süda ja ta võttis koera meile. Nii saimegi endale truu majavalvuri ja hea sõbra pikkadeks jalutuskäikudeks.
Algul elas Gnom kuuris, aga siis võttis isa ette ehitustöö ja meisterdas koerale kuudi. Kuna koer oli suur, sai ka kuut suur: naersime, et pool sauna ja et isa endale pelgupaika ehitab, juhuks kui emaga tülli läheb. Aga kuut sai aus: soojustatud ja puha. Kuna Gnom oli ketikoer, sest maja ümber meil toona kindlat aeda ei olnud, siis sai tema asupaigaks aiaäärsete vanade sirelite alune, kus suvel palava päikese eest leevendust võis leida.
Üldiselt oli Gnom muidugi tark koer, vahel tundus, et isegi üleloomulikult tark, lausa mõtetelugeja. Sa võisid kümme korda koridoriuksest edasi-tagasi käia, ta lebas rahumeeli kuudi ees. Kui aga toauksest välja läksid mõttega, et nüüd lähen koeraga jalutama, siis enne veel, kui jõudsid jalutusrihma võtta, läks koer "hulluks": hüppas ja kargas keti otsas nagu segane. Aga kui tuli jooksuaeg, siis kadus kogu suur ja üleloomulik tarkus ära - looduse kutse oli tugevam inimese poolt sisseõpetatust. Nii et kui Gnom tahtis minna, siis ta läks... Muidu kuulas sõna ja tuli alati kutsumise peale tagasi ja lasi jalutusrihma kaela panna, aga kui tüdrukud kutsusid, siis... Koer kurdistus inimeste hüüetele ja kadus paariks-kolmeks päevaks. Tagasi koju roomas alandlikult, madalam kui muru. Või siis... Kord ühel hilisõhtul olin üksi kodus. Kustutasin köögis tule ja akna poole kiigates taipasin, et keegi vahib aknast sisse. Tark tüdruk nagu ma olen, klõpsasin kähku tule uuesti põlema (no et sissevahtijale ikka paremini näha oleksin :D Tegelikult ma lihtsalt ehmatasin kohutavalt...) ja selle tule kumas nägin ma vastu akent surutuna ühte musta nina... siis karvast lõusta ja harali kõrvu. Härrad olid otsustanud koju tulla ja aknast kaeda, kuidas pidu särab sees. Või siis selle ainsa pidulise surnuks ehmatada. Loll peni.
Küla koerad klähvisid ikka aeg-ajalt iga tühja asja peale, aga meie koer hakkas haukuma ainult siis, kui tõesti keski võõras ringi hulkus. Naabridki teadsid, et kui juba Gnom haugub, siis on võõrad liikvel. No ma ju räägin, et arukas loom. Aga arunatuke kadus jällegi ära teinekord täiskuu-öödel... Ulgus madala veniva hauataguse häälega ja ükski keelamine ei aidanud. Loll loom.
Samas aga... Ühel kärekülmal talveöösel läks peni keti otsas "hulluks". Haukus, ulgus, hüppas, rebis... Vaata, et poob ennast üles. Isa käis mitu korda kurjalt keelamas, aga mittekui midagi ei aidanud. Lõpuks lasi isa koera lihtsalt keti otsast lahti. Koer kaapis lume tuisates minema ja hakkas kusagil eemal klähvima. Isa läks vaatama... Selgus, et rongi pealt oli välja visatud või oli vales peatuses ise maha tulnud keegi alkoholijoobes kodanik (vähestes riietes, paljakäsi), kes siis pimedas ja võõras kohas polnud osanud kusagilepoole minna ja jäänud lumehange... Isa taris mehe raudteejaama ja kutsus kiirabi. Külm oli käsi kahjustanud ja mõned sõrmed tuli amputeerida, aga käed jäid alles ja hing ka sisse. Hiljem tuli see mees meie isa tänama, aga isa vastas, et mind pole mõtet tänada, täna koera. Poleks olnud meie koera, oleks inimene surnuks külmunud. Nii et ikka tark peni.
Üldiselt oli tal külapeal kurja koera kuulsus. Kord hakkas naabrimees isale midagi seletama, ise oli natuke "ähmane", vehkis kätega ja tahtis isa õlale patsutada. Aga isal oli koer rihma otsas ja lõi Vollile hambad kätte. Eks koera arust ründas võõras tema peremeest. Teinekord sattus keegi ta ketipiirkonda purjus peaga kakerdama ja lahkus sealt ilma püksitagumikuta (hea, et oma tagumik alles jäi). Muidu oli teine selline lahke südamega loom. Siilid käisid ta kausist söömas, talvel linnukesed. Ei teinud ta kellelegi halba.
Kuna Gnom oli ketikoer, siis tuli temaga iga päev jalutamas käia. Enamasti oli see minu ülesanne. Oi, kuidas vahel ei viitsinud minna... Aga koer ju ootas ja minna tuli. Tavaline ringkäik oli raudteeäärse heinamaani ja tagasi. Seal enamasti inimesi ei liikunud ja nii sai loom vabalt ringi joosta ja ennast välja elada. Vahel kappas kaugele ette, siis tuli tagasi, et kontrollida, kas ma ikka olemas olen ja seejärel tegi jälle pikema jooksutuuri.
Suured koerad ei ela kuigi vanaks. Nii lahkus ka Gnom meie juurest. Ühel hommikul ei tulnud ta enam oma kuudist välja. Sõbrake oli suundunud taevastele jooksuradadele igavest jänesejahti pidama. Ma ei ole ühegi teise lemmiklooma kaotust nii rängalt üle elanud, kui Gnomi oma... Veel pikka aega pärast tema surma, tabasin ma ennast inertselt liigutuselt: sirutan käe, et võtta jalutusrihm ja alles siis meenub, et rihma ei ole, sest sõbrakest ei ole...
teisipäev, 29. august 2017
neljapäev, 18. veebruar 2016
Meie Leu
Mööda perrooni tuleb reipal sammul kõhn, pikliku näoga, mustapäine mees. Heleda suvemantli hõlmad lehvivad tuules, mantli alt paistmas valge triiksärk ja hallid viigipüksid, käe otsas portfell. Minu onu tuleb. Meie Leu.
Õigupoolest ei olnud onu nimi ju Leu. Hoopis Leo, kuid miskipärast kõlas ta nimi ikkagi kõigi suust Leu´na. Leo elas oma perega Kiviõlis. Perre kuulusid abikaasa Maie ja lapsed Meeli ja Leho.
Leo oli minu ema vanem vend. Üldse pere kõige vanem laps. Minu ainukene onu.
Kui me lapsed olime, siis onu Leol oli ikka kombeks meil ninast kinni haarata ja küsida, et kes armas. Ja enne nina lahti ei lasknud, kui sai vastuseks: "Onu Leu!" Lohutuseks leidus ta portfellis ikka midagi maitsvat laste jaoks.
Minu jaoks oli Leo väga tore onu: mängis pilli, oskas laulda ja viskas nalja. Meeles on selline naljakas seik, kus mingil peojärgsel hommikul istus onu Leo kaksiratsa meie koerakuudi katusel ja nõudis päevapiltnikku, kes ajaloolise hetke jäädvustaks (nimelt oli meie koer Gnom suht-koht kuri ja tema kuudi katusele ronimine oligi paras julgustükk).Tegelikult aga tundub mulle, et onu oli uhke, põhimõtteline ja karm mees. Seda ma mäletan, et toidu suhtes oli ta ka väga valiv, aga minu ema meelest tuli see toidujama nende lapsepõlvest. Nimelt oli vanaema keetnud mustikasuppi. Kas ja mida magusaks sisse pandi, seda ema ei osanud arvata, aga supp oli keedetud ja lastele söömaks suure kausiga lauale tõstetud. Elati siis veel vanas majas, kus pliidi kohal oli selline varikatuse moodi asjandus. Ja majas elasid prussakad... No lapsed helpisid hea isuga suppi. Leu ikka kõige rohkem. Aga kui kausi põhi juba paistma hakkas, siis hakkas sealt paistma ka prussakas...
Onu Leol olid lahtised käed ka ehituse ja puutöö peale. Saunale, kus vanaisa ja vanaema elasid, ehitas just tema ette ilusa klaasakendega veranda. Oleks ehk ka kahest suurest sahvrist toagi teinud, aga aeg sai otsa.
Minu onu suri 49-aastasena omaenese tarkusesse. Õigemini küll kopsuvähki - pikal ja piinaval moel. Miks ma ütlesin "omaenese tarkusesse"? Sest mõni aasta varem oli onu püstijalu, arstile minemata, põdenud ilmselt läbi kopsupõletiku (no, ega arstid ei tea ju mitte midagi) ja ilmselt sai halvaloomuline kopsukasvaja alguse just väljaravimata kopsupõletiku tüsistusest.
Onu Leo suri 12. novembril 1984. Täpselt samal päeval, 20. aastat hiljem, matsime meie oma isa. Onu matustest mäletan ma kõige eredamalt seda hetke, kui vanaisa ütles: "Hea, et ema surnud on." Poega mattev isa mõtles sellele, et ema ei oleks seda üle elanud.
Leo Tiinas sünd. 28.01.1936 Viru Maakond, Kabala vald, Miila küla, surnud 12.11.1984 Kiviõli linn. Maetud Lüganuse kalmistule.
Onu lastega.
Minu onust on jäänud eriline mälestusmärk. Nimelt olla ta poisikesena köögiakna alla kuusekesed istutanud. Üks läks kasvama. Vana maja pole ammu enam. Vundamendikohtki on vaevu aimatav. Onu on surnud juba 31 aastat, kuid Leu kuusk kõrgub kunagisel koduõuel tänini.
Leu kuusk
Õigupoolest ei olnud onu nimi ju Leu. Hoopis Leo, kuid miskipärast kõlas ta nimi ikkagi kõigi suust Leu´na. Leo elas oma perega Kiviõlis. Perre kuulusid abikaasa Maie ja lapsed Meeli ja Leho.
Leo oli minu ema vanem vend. Üldse pere kõige vanem laps. Minu ainukene onu.
Kui me lapsed olime, siis onu Leol oli ikka kombeks meil ninast kinni haarata ja küsida, et kes armas. Ja enne nina lahti ei lasknud, kui sai vastuseks: "Onu Leu!" Lohutuseks leidus ta portfellis ikka midagi maitsvat laste jaoks.
Minu jaoks oli Leo väga tore onu: mängis pilli, oskas laulda ja viskas nalja. Meeles on selline naljakas seik, kus mingil peojärgsel hommikul istus onu Leo kaksiratsa meie koerakuudi katusel ja nõudis päevapiltnikku, kes ajaloolise hetke jäädvustaks (nimelt oli meie koer Gnom suht-koht kuri ja tema kuudi katusele ronimine oligi paras julgustükk).Tegelikult aga tundub mulle, et onu oli uhke, põhimõtteline ja karm mees. Seda ma mäletan, et toidu suhtes oli ta ka väga valiv, aga minu ema meelest tuli see toidujama nende lapsepõlvest. Nimelt oli vanaema keetnud mustikasuppi. Kas ja mida magusaks sisse pandi, seda ema ei osanud arvata, aga supp oli keedetud ja lastele söömaks suure kausiga lauale tõstetud. Elati siis veel vanas majas, kus pliidi kohal oli selline varikatuse moodi asjandus. Ja majas elasid prussakad... No lapsed helpisid hea isuga suppi. Leu ikka kõige rohkem. Aga kui kausi põhi juba paistma hakkas, siis hakkas sealt paistma ka prussakas...
Onu Leol olid lahtised käed ka ehituse ja puutöö peale. Saunale, kus vanaisa ja vanaema elasid, ehitas just tema ette ilusa klaasakendega veranda. Oleks ehk ka kahest suurest sahvrist toagi teinud, aga aeg sai otsa.
Minu onu suri 49-aastasena omaenese tarkusesse. Õigemini küll kopsuvähki - pikal ja piinaval moel. Miks ma ütlesin "omaenese tarkusesse"? Sest mõni aasta varem oli onu püstijalu, arstile minemata, põdenud ilmselt läbi kopsupõletiku (no, ega arstid ei tea ju mitte midagi) ja ilmselt sai halvaloomuline kopsukasvaja alguse just väljaravimata kopsupõletiku tüsistusest.
Onu Leo suri 12. novembril 1984. Täpselt samal päeval, 20. aastat hiljem, matsime meie oma isa. Onu matustest mäletan ma kõige eredamalt seda hetke, kui vanaisa ütles: "Hea, et ema surnud on." Poega mattev isa mõtles sellele, et ema ei oleks seda üle elanud.
Leo Tiinas sünd. 28.01.1936 Viru Maakond, Kabala vald, Miila küla, surnud 12.11.1984 Kiviõli linn. Maetud Lüganuse kalmistule.
Minu onust on jäänud eriline mälestusmärk. Nimelt olla ta poisikesena köögiakna alla kuusekesed istutanud. Üks läks kasvama. Vana maja pole ammu enam. Vundamendikohtki on vaevu aimatav. Onu on surnud juba 31 aastat, kuid Leu kuusk kõrgub kunagisel koduõuel tänini.
Leu kuusk
kolmapäev, 17. veebruar 2016
Muudest sugulastest...
Isa poolt mul oli sugulastega nigelasti, sest isa oli oma vanemate ainukene laps ja niisiis puudusid mul onud-tädid (isa poolõed olid juba enne isa sündimist surnud) ja samuti nende lapsed. Ema poolt oli mulle antud kolm täditütart, üks onutütar, üks tädi- ja üks onupoeg. Moodustus kaks vanuseastet: vanemad (minu õde, Urmas, Inge ja Meeli) ja nooremad (mina, Leho, Piret ja Kai) ja siis veel saba, täiesti üksinda, minu väike vend.
Eks ta käis ikka nii nagu igas teiseski suguvõsas: suuremad hoidsid kokku ja kiusasid väiksemaid, väiksemad mängisid koos ja kaklesid omavahel ja pillitasid kõige väiksemat...
Meie olime Piretiga harjunud enamasti kahekesi mängima ja kui saabus Pireti noorem õde, siis oli kohe tüli ja pahandus majas. Meie olime kodus kasvanud ja polnud harjunud oma tõde ja õigust füüsilise vägivallaga kehtestama. Kai aga (ise oli ta igavesti suur ja paks...), oli lasteaialaps ning tema näpistas ja togis ja kui mulle pisarad silmi tulid, siis karjus, et "Piripilli-Liisu, papist kiisu, papist välja lõigatud, seina peale kleebitud". Nii et pole midagi imestada, et Kai tundus mulle väiksena ikka ühe tõeliselt vastiku ja jubeda inimesena... Hiljem läks see tunne muidugi mööda, sest kasvades kadusid koledad kombed ja veri on ikka veri.
Leho oli meist mõned aastad vanem. Selline popp poiss: õppis muusikakoolis akordionit ja omas kassettmagnetofoni... Ja kuna ta oli meist vanem, siis oli ka kõige tähtsam meie kambas, ainus poiss pealegi.
Ega me just väga tihti kokku ei saanud. Vanavanemate maja oli tilluke ja polnud mõeldavgi, et kogu kamp oleks seal oma suved veetnud. Pealegi olin mina igavesti memmekas ja tahtsin ikka ja alati koju... Aga kartulinoppimise ja mahapaneku talgutel ja suvel vanaema sünnipäeval ja... No küllap oli neid sündmusi veelgi, kus kogu kamp kohal oli.
Õe mälestustes oli küll nii, et Urmas ja Inge toodi maale vanaema juurde. Minu õde oli seal tihedamini külas olnud ja tema tundis end kui omas kodus. Aga need olid hakanud virisema: üks ei joonud lehmapiima ja teine tahtis muudkui koju... Õde ei jõudnud ära oodata, millal piripillidest lahti saaks.
Ja siiamaani ma imestan ja ei jõua ära imestada... Vanema-vanaisa tilluke elamine, saunast ümber ehitatud majake, tuba ja köök. Aga talgute ajal mahtusime me kõik sinna ära: ei jäänud keegi seepärast tulemata, et ruumi ei olnud... Ja ei mäleta mina, et kitsas oleks olnud. Hoopis tore oli. Hiiglama tore.
Eks ta käis ikka nii nagu igas teiseski suguvõsas: suuremad hoidsid kokku ja kiusasid väiksemaid, väiksemad mängisid koos ja kaklesid omavahel ja pillitasid kõige väiksemat...
Meie olime Piretiga harjunud enamasti kahekesi mängima ja kui saabus Pireti noorem õde, siis oli kohe tüli ja pahandus majas. Meie olime kodus kasvanud ja polnud harjunud oma tõde ja õigust füüsilise vägivallaga kehtestama. Kai aga (ise oli ta igavesti suur ja paks...), oli lasteaialaps ning tema näpistas ja togis ja kui mulle pisarad silmi tulid, siis karjus, et "Piripilli-Liisu, papist kiisu, papist välja lõigatud, seina peale kleebitud". Nii et pole midagi imestada, et Kai tundus mulle väiksena ikka ühe tõeliselt vastiku ja jubeda inimesena... Hiljem läks see tunne muidugi mööda, sest kasvades kadusid koledad kombed ja veri on ikka veri.
Leho oli meist mõned aastad vanem. Selline popp poiss: õppis muusikakoolis akordionit ja omas kassettmagnetofoni... Ja kuna ta oli meist vanem, siis oli ka kõige tähtsam meie kambas, ainus poiss pealegi.
Ega me just väga tihti kokku ei saanud. Vanavanemate maja oli tilluke ja polnud mõeldavgi, et kogu kamp oleks seal oma suved veetnud. Pealegi olin mina igavesti memmekas ja tahtsin ikka ja alati koju... Aga kartulinoppimise ja mahapaneku talgutel ja suvel vanaema sünnipäeval ja... No küllap oli neid sündmusi veelgi, kus kogu kamp kohal oli.
Õe mälestustes oli küll nii, et Urmas ja Inge toodi maale vanaema juurde. Minu õde oli seal tihedamini külas olnud ja tema tundis end kui omas kodus. Aga need olid hakanud virisema: üks ei joonud lehmapiima ja teine tahtis muudkui koju... Õde ei jõudnud ära oodata, millal piripillidest lahti saaks.
Ja siiamaani ma imestan ja ei jõua ära imestada... Vanema-vanaisa tilluke elamine, saunast ümber ehitatud majake, tuba ja köök. Aga talgute ajal mahtusime me kõik sinna ära: ei jäänud keegi seepärast tulemata, et ruumi ei olnud... Ja ei mäleta mina, et kitsas oleks olnud. Hoopis tore oli. Hiiglama tore.
Narva omad
Tegelikult mõtlesin, et miks kirjutada ainult loomadest ja lastest, kui lapsepõlves on tegelikult väga tähtsal kohal inimesed. Need inimesed, kes Sind ümbritsevad. Sugulased, tuttavad, naabrid. Nendega seotud lood ja mälestused.
Ema tädi ja tädimees elasid Narvas. Igal suvel tegid nad väikese tuuri meiekanti. Tädi Leida käis õde külastamas ja kuna nad rongiga tulid, siis astusid alati meie poolt ka läbi. Alles pärast vanatädi surma sain teada, et vanatädil oli tegelikult kaks eesnime Leida-Johanna. Meie jaoks olid nad ikka Leida ja Elmar või siis Narva omad.
Lapsel oli põnev vaadata, kes rongi pealt tulevad ja kes rongile lähevad. Ise sai ju rongiga harva sõidetud. Ja kui siis eemalt nägid, et tuttavad kujud rongilt maha astuvad, sai jooksuga tuppa kihutatud ja kisatud, et Narva omad tulevad. Millegipärast on meeles selline mälupilt: Leida sammuke Elmarist eespool, helepruun tolmumantel, madalad kingad jalas, rätik peas, selline tüsedamapoolne. Elmar helehallis tolmumantlis, barett peas. Vaatavad, seisatavad, arutavad omavahel midagi...
Vanaema albumist on lapsemällu jäänud pilt pisikesest beebist, pitsivahus, kirstus. See oli olnud Leida ja Elmari poeg. Millal ta sündis, miks ja kuna suri, pole aimugi. Igatahes oli see surnud pojake nende ainuke laps. Rohkem lapsi Narva omadel ei olnud ja nii nad kahekesi elasid oma ühetoalises Narva korteris. Ei olnud ka Elmaril lähemaid sugulasi, nii et Leida õde ja tema järeltulijad olid paarile kõige lähedasemad inimesed. Sellest siis ka tuli, et kui Elmar 1984. aasta kevadel suri, läksid matuseid korraldama naise õe lapsed. Suur oli nende imestus, kui Elmar surnuna täiesti lumivalgete juustega oli, sest eluajal oli Elmarit nähtud ikka süsimustade kiharatega (kuna vanaema oli juba 1979. aastal surnud, siis jäi suhtlemine vanaema õe ja õemehega harvemaks, küllap hakkas ka vanus ja tervis tunda andma, et igasuvised tuurid olid ära jäänud). Leida siis avaldas saladuse, et Elmar ammuilma valgeks olla läinud, aga kogu elu oma juukseid oli värvinud... Nagu elus koos, nii ka surmas. Leida oli juba enne Elmari surma hooldatav olnud, peale mehe lahkumist kadus elutahe ära ja nii läks Leida Elmari juurde vähem kui kuu aega hiljem...
Narva korterit tühjaks kolides leidsid sugulased sealt kaks suurt kartongkohvrit. Üks oli täis pesuseepi ja mõni pakike kohvripõhjas ka "Pipi" pesupulbrit, teise kohvri täiteks oli sool ja tuletikud. Mnjaa... Mis ma oskan öelda, sõja läbi elanud inimesed olid end igaks juhuks kindlustanud.
Natuke lapsemälust meelde jäänud fakte: Leida oli Narva läinud Kreenholmi vabrikusse tööle. Elmar oli põline Narva poiss. Seal nad kohtusid ja terve elu ka elasid. Elmar oli Suures Isamaasõjas sõdinud "õigel poolel" ja oli täitsa ametlikult Suure Isamaasõja veteran. Toona kaasnesid selle tiitliga ka teatud hüved. Kas ja kuipalju paar neid kasutas, pole mulle teada.
Leida-Johanna Teder (Lokken), sünd. 19. juuli 1912 Virumaal, surnud 29. aprill 1984 Narvas, maetud 05.05.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa)
Elmar Teder, sünd. 10.09.1909 Narvas, surnud 05.04.1984 Narvas, maetud 10.04.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa).
Leidale ja Elmarile oli minu onu, kes ise sama aasta novembrikuus lahkus, meisterdanud puidust hauaplaadid... Vaevalt, et need tänaseks päevaks enam alles on. Ema ehk leiaks hauad veel üles. Hauaplatsi number on Haudi andmetel 5637.
Ema tädi ja tädimees elasid Narvas. Igal suvel tegid nad väikese tuuri meiekanti. Tädi Leida käis õde külastamas ja kuna nad rongiga tulid, siis astusid alati meie poolt ka läbi. Alles pärast vanatädi surma sain teada, et vanatädil oli tegelikult kaks eesnime Leida-Johanna. Meie jaoks olid nad ikka Leida ja Elmar või siis Narva omad.
Lapsel oli põnev vaadata, kes rongi pealt tulevad ja kes rongile lähevad. Ise sai ju rongiga harva sõidetud. Ja kui siis eemalt nägid, et tuttavad kujud rongilt maha astuvad, sai jooksuga tuppa kihutatud ja kisatud, et Narva omad tulevad. Millegipärast on meeles selline mälupilt: Leida sammuke Elmarist eespool, helepruun tolmumantel, madalad kingad jalas, rätik peas, selline tüsedamapoolne. Elmar helehallis tolmumantlis, barett peas. Vaatavad, seisatavad, arutavad omavahel midagi...
Vanaema albumist on lapsemällu jäänud pilt pisikesest beebist, pitsivahus, kirstus. See oli olnud Leida ja Elmari poeg. Millal ta sündis, miks ja kuna suri, pole aimugi. Igatahes oli see surnud pojake nende ainuke laps. Rohkem lapsi Narva omadel ei olnud ja nii nad kahekesi elasid oma ühetoalises Narva korteris. Ei olnud ka Elmaril lähemaid sugulasi, nii et Leida õde ja tema järeltulijad olid paarile kõige lähedasemad inimesed. Sellest siis ka tuli, et kui Elmar 1984. aasta kevadel suri, läksid matuseid korraldama naise õe lapsed. Suur oli nende imestus, kui Elmar surnuna täiesti lumivalgete juustega oli, sest eluajal oli Elmarit nähtud ikka süsimustade kiharatega (kuna vanaema oli juba 1979. aastal surnud, siis jäi suhtlemine vanaema õe ja õemehega harvemaks, küllap hakkas ka vanus ja tervis tunda andma, et igasuvised tuurid olid ära jäänud). Leida siis avaldas saladuse, et Elmar ammuilma valgeks olla läinud, aga kogu elu oma juukseid oli värvinud... Nagu elus koos, nii ka surmas. Leida oli juba enne Elmari surma hooldatav olnud, peale mehe lahkumist kadus elutahe ära ja nii läks Leida Elmari juurde vähem kui kuu aega hiljem...
Narva korterit tühjaks kolides leidsid sugulased sealt kaks suurt kartongkohvrit. Üks oli täis pesuseepi ja mõni pakike kohvripõhjas ka "Pipi" pesupulbrit, teise kohvri täiteks oli sool ja tuletikud. Mnjaa... Mis ma oskan öelda, sõja läbi elanud inimesed olid end igaks juhuks kindlustanud.
Natuke lapsemälust meelde jäänud fakte: Leida oli Narva läinud Kreenholmi vabrikusse tööle. Elmar oli põline Narva poiss. Seal nad kohtusid ja terve elu ka elasid. Elmar oli Suures Isamaasõjas sõdinud "õigel poolel" ja oli täitsa ametlikult Suure Isamaasõja veteran. Toona kaasnesid selle tiitliga ka teatud hüved. Kas ja kuipalju paar neid kasutas, pole mulle teada.
Leida-Johanna Teder (Lokken), sünd. 19. juuli 1912 Virumaal, surnud 29. aprill 1984 Narvas, maetud 05.05.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa)
Elmar Teder, sünd. 10.09.1909 Narvas, surnud 05.04.1984 Narvas, maetud 10.04.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa).
Leidale ja Elmarile oli minu onu, kes ise sama aasta novembrikuus lahkus, meisterdanud puidust hauaplaadid... Vaevalt, et need tänaseks päevaks enam alles on. Ema ehk leiaks hauad veel üles. Hauaplatsi number on Haudi andmetel 5637.
pühapäev, 14. juuni 2015
Piretist ja Piretile...
Lapsele on väga tähtsad inimesed, kes on tema ümber. Vanemad, vanavanemad, õed-vennad ja muud sugulased. Minu lapsepõlves oli üks Väga Tähtis Isik - täditütar Piret. Kuna meie lapsepõlveraamat on tugevasti läbipõimunud, siis otsustasin pühendada Piretile eraldi peatüki. Mul on peale Pireti veel kaks täditütart ning üks onutütar, lisaks üks tädi- ja üks onupoeg, omast õest-vennast rääkimata, kuid Piret oli neist mulle kõige lähem ja kõige kallim. Minu lapsepõlve mängukaaslane, mu esimene pinginaaber... Niisiis...
PIRETIST
Piret elas vanaema-vanaisa juures Miilas. Minu jaoks oli see normaalne. Ma teadsin, et Pireti ema-isa ja noorem õde elavad Tallinnas, Piret aga Miilas. Hiljem sain ema käest teada, et tädi jäi üsna varsti peale Pireti sündi uuesti lapseootele (Pireti ja noorema õe vanusevahe oli aasta ja kaks kuud) ning et dekreedirahade saamiseks pidi tädi vahepeal tööle minema. Niimoodi tõi ta tite oma emale hoida. Vanaema oli algul küll ahastanud, et mismoodi ta tillukese titega hakkama saab, aga egas ta siis nii vana inimene ju ka veel ei olnud ja hakkama ta sai. Koguni nii hästi, et kui tädi teise tütre sünni järel olevat tahtnud Piretit endale tagasi saada, siis vanaema enam ei andnud... Küllap ei käinud tädi väga peale ka, sest tillukesega oli nagunii tegemist omajagu. Nii jäi Piret vanaema -vanaisa kasvatada. Peale vanaema surma (vanema suri, kui me olime 10-aastased) kasvatas Piretit kaks aastat vanaisa üksinda ja alles siis viidi laps poolvägisi, vastu tahtmist, Tallinnasse ema-isa juurde.
Meie olime Piretiga ühe aasta tüdrukud. Piretil sünnipäev jaanuaris, minul novembris. Tänu Piretile pandi mind aastakese varem kooli. Novembrilapsena oleksin ma võinud veel ühe aasta kodus olla, aga kuna me olime nagu ühe paari kaks saabast, siis pandi mind vabatahtlikuna kooli samal sügisel, kui Piret oli kohustatud minema. Loomulikult said meist pinginaabrid. Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis on mul tunne, et meid vaadati kui kahest poolest moodustatud ühtset tervikut. Küllap me kaklesime ka (no millised lapsed, olgugi et väga lähedased, ei kakleks omavahel), aga mul ei ole tülid meeles. Hoopis palju-palju helgeid ja sooje mälestusi on, millest siin blogis ka edaspidi juttu tuleb. Kahest moodustatud tervikut nägi ka meie klassijuhataja, sest mul on meeles, kuis me kord, pildistamise ajal, otsustasime, et kahekesi koos me pilti ei tee ja valisime välja need, kellega tahame pilti teha. Klassijuhataja aga tõmbas meid käekõrvale ja pani koos pildile (ma olen talle selle eest väga tänulik), sest tema meelest ei olnud see õige, et me ei ole koos...
PIRETILE
Sind ei ole enam, mu hüva mängukaaslane, mu lapsepõlve parim sõber. Sa jäid igavesti 40-aastaseks. Ma ei pea Sulle rääkima, missugust valu ma tundsin, kui sain teada, et Sinu maine teekond on lõppenud. Ja süümepiina, sest ikka olin ma mõelnud, et kunagi, kui on rohkem aega ja võimalusi, siis ma otsin Su üles ning me meenutame koos neid aegu, kus "sukk ja saabas" tegutsesid Miila-mail. Olen kindel, et Sinul oleks olnud minu mälestustele palju juurde lisada ja me oleksime kahepeale oma lapsepõlveraamatu tunduvalt värvikirevamaks maalinud, kui minu nõder mälumeel seda iganes suudab. Siis aga sain ma teada, et olin liiga kaua viivitanud, et on hilja: parandamatult ja pöördumatult hilja... Sa elad minu mälestustes, minu ilusas lapsepõlves, alati edasi. Sul on minu elus täiesti eriline ja väga tähtis koht ja on valus ja vale, et Sind enam ei ole...
Need lähedased, kellest jääme ilma, on tegelikult alles - meie sees. Nad on nii ligi, et ei paista silma, just nagu valgus päiksekiire sees.
Sa oled üks pisike valgus minu igapäevases päikesekiires, Piret. Alati...
PIRETIST
Piret elas vanaema-vanaisa juures Miilas. Minu jaoks oli see normaalne. Ma teadsin, et Pireti ema-isa ja noorem õde elavad Tallinnas, Piret aga Miilas. Hiljem sain ema käest teada, et tädi jäi üsna varsti peale Pireti sündi uuesti lapseootele (Pireti ja noorema õe vanusevahe oli aasta ja kaks kuud) ning et dekreedirahade saamiseks pidi tädi vahepeal tööle minema. Niimoodi tõi ta tite oma emale hoida. Vanaema oli algul küll ahastanud, et mismoodi ta tillukese titega hakkama saab, aga egas ta siis nii vana inimene ju ka veel ei olnud ja hakkama ta sai. Koguni nii hästi, et kui tädi teise tütre sünni järel olevat tahtnud Piretit endale tagasi saada, siis vanaema enam ei andnud... Küllap ei käinud tädi väga peale ka, sest tillukesega oli nagunii tegemist omajagu. Nii jäi Piret vanaema -vanaisa kasvatada. Peale vanaema surma (vanema suri, kui me olime 10-aastased) kasvatas Piretit kaks aastat vanaisa üksinda ja alles siis viidi laps poolvägisi, vastu tahtmist, Tallinnasse ema-isa juurde.
Meie olime Piretiga ühe aasta tüdrukud. Piretil sünnipäev jaanuaris, minul novembris. Tänu Piretile pandi mind aastakese varem kooli. Novembrilapsena oleksin ma võinud veel ühe aasta kodus olla, aga kuna me olime nagu ühe paari kaks saabast, siis pandi mind vabatahtlikuna kooli samal sügisel, kui Piret oli kohustatud minema. Loomulikult said meist pinginaabrid. Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis on mul tunne, et meid vaadati kui kahest poolest moodustatud ühtset tervikut. Küllap me kaklesime ka (no millised lapsed, olgugi et väga lähedased, ei kakleks omavahel), aga mul ei ole tülid meeles. Hoopis palju-palju helgeid ja sooje mälestusi on, millest siin blogis ka edaspidi juttu tuleb. Kahest moodustatud tervikut nägi ka meie klassijuhataja, sest mul on meeles, kuis me kord, pildistamise ajal, otsustasime, et kahekesi koos me pilti ei tee ja valisime välja need, kellega tahame pilti teha. Klassijuhataja aga tõmbas meid käekõrvale ja pani koos pildile (ma olen talle selle eest väga tänulik), sest tema meelest ei olnud see õige, et me ei ole koos...
PIRETILE
Sind ei ole enam, mu hüva mängukaaslane, mu lapsepõlve parim sõber. Sa jäid igavesti 40-aastaseks. Ma ei pea Sulle rääkima, missugust valu ma tundsin, kui sain teada, et Sinu maine teekond on lõppenud. Ja süümepiina, sest ikka olin ma mõelnud, et kunagi, kui on rohkem aega ja võimalusi, siis ma otsin Su üles ning me meenutame koos neid aegu, kus "sukk ja saabas" tegutsesid Miila-mail. Olen kindel, et Sinul oleks olnud minu mälestustele palju juurde lisada ja me oleksime kahepeale oma lapsepõlveraamatu tunduvalt värvikirevamaks maalinud, kui minu nõder mälumeel seda iganes suudab. Siis aga sain ma teada, et olin liiga kaua viivitanud, et on hilja: parandamatult ja pöördumatult hilja... Sa elad minu mälestustes, minu ilusas lapsepõlves, alati edasi. Sul on minu elus täiesti eriline ja väga tähtis koht ja on valus ja vale, et Sind enam ei ole...
Need lähedased, kellest jääme ilma, on tegelikult alles - meie sees. Nad on nii ligi, et ei paista silma, just nagu valgus päiksekiire sees.
Sa oled üks pisike valgus minu igapäevases päikesekiires, Piret. Alati...
pühapäev, 7. juuni 2015
Kätte on jõudnud suvi...
Lastel lõppes sellel nädalal kool ja nüüd on õu puhkavaid lapsi täis. Meie ajal (sel kaugel majandiajal) ei hakanud juunis lastel mitte mingisugune puhkus, trall ja niisama vedelemine. Hoopis, igamees võttis oma sõbra, kummikud ja kõbla ja vedas oma kondid sovhoosipõllule. Töö- ja puhkelaager (TPL) oli selle asja nimi. Suuremad lapsed käisid Eesti Õpilasmalevas (EÕM). Mina õpilasmalevas käinud ei ole, aga TPL oli igasuvine üritus. Esimest korda läksin ma sinna pärast II klassi. Arvutused näitavad, et olin siis 8-aastane. 6 aastat harisin sovhoosi söödapeeti. Esimesel aastal oli kuupalgaks 10 rubla ja 40 kopikat. Sovhoos jagas preemiaks veel suitsuvorsti. Oi, kui uhke ma koju minnes olin oma esimese omateenitud raha ja suitsuvorstiga.
Töö iseenesest oli tüütu ja igav. Käed jäid kõblavarre hoidmisest üsna ruttu valusaks ja kui juhtus kuum olema, siis oli paha ja kui juhtus külm olema, siis oli jälle paha jne... Paha olemine kadus ära, kui lõunatund kätte jõudis ja sovhoosi sööklas "tööinimeste" kõhud kõvasti täis söödeti. Ja peale lõunat, kui sai palli taguda vms. ei olnud kunagi paha.
Igal suvel korraldati TPL-i Rakvere Rajooni rühmade kokkutulek Lammasmäel. Kaks päeva mingeid võistlusi ja üritusi, ööbimine telgis. Millegipärast ei ole mul nendest kokkutulekutest mingeid erilisi mälestusi. Ma ei armastanud eriti telkimist ja toidud olid ka imeliku maitsega... Igal aastal tehti ka Töö- ja puhkelaagri särgid. Need olid üle vabariigi ühesugused. Kord olid kollased, siis oranźid... Igal rühmal oli oma embleem, mis tuli varrukale õmmelda ja siis seal kokkutulekul sai omavahel embleeme vahetatud. Kellel rohkem, see oli uhkem. Ma ikka vahetasin ka, aga särgile neid õmmelda ei viitsinud.
Igatahes hakkas laste töökasvatus juba maast-madalast peale. Ja kuidagimoodi ei tulnud isegi mitte teemaks see, et võib-olla jätaks mõni suvi TPL-i minemata. Oeh... Ilus selge, kastene suvehommik. Seisad oma kõblaga tee ääres ja loodad siiralt ja südamest, et buss jääb tulemata ja et tööpäev jääb ära... Ei jäänud kunagi tulemata. Aga unistada oli sellegipoolest ilus.
See TPL kestis siis juuni lõpuni-juuli alguseni.
Ülejäänud suvi oli vaba... Peaaegu. Tegelikult oli igale lapsele ette nähtud teatud hulk ühiskondlikku kasulikku tööd, ehk aiatööpäevi ja neid tuli kooli juures, kooli aias tegemas käia. Ja siis oli antud ravimtaimede norm, mis tuli suve jooksul koguda. Nõukogude laps pidi olema töökas ja tooma ühiskonnale kasu. Tänapäeval ei lubaks lastekaitse enam kedagi tasuta tööle sundida.
Töö iseenesest oli tüütu ja igav. Käed jäid kõblavarre hoidmisest üsna ruttu valusaks ja kui juhtus kuum olema, siis oli paha ja kui juhtus külm olema, siis oli jälle paha jne... Paha olemine kadus ära, kui lõunatund kätte jõudis ja sovhoosi sööklas "tööinimeste" kõhud kõvasti täis söödeti. Ja peale lõunat, kui sai palli taguda vms. ei olnud kunagi paha.
Igal suvel korraldati TPL-i Rakvere Rajooni rühmade kokkutulek Lammasmäel. Kaks päeva mingeid võistlusi ja üritusi, ööbimine telgis. Millegipärast ei ole mul nendest kokkutulekutest mingeid erilisi mälestusi. Ma ei armastanud eriti telkimist ja toidud olid ka imeliku maitsega... Igal aastal tehti ka Töö- ja puhkelaagri särgid. Need olid üle vabariigi ühesugused. Kord olid kollased, siis oranźid... Igal rühmal oli oma embleem, mis tuli varrukale õmmelda ja siis seal kokkutulekul sai omavahel embleeme vahetatud. Kellel rohkem, see oli uhkem. Ma ikka vahetasin ka, aga särgile neid õmmelda ei viitsinud.
Igatahes hakkas laste töökasvatus juba maast-madalast peale. Ja kuidagimoodi ei tulnud isegi mitte teemaks see, et võib-olla jätaks mõni suvi TPL-i minemata. Oeh... Ilus selge, kastene suvehommik. Seisad oma kõblaga tee ääres ja loodad siiralt ja südamest, et buss jääb tulemata ja et tööpäev jääb ära... Ei jäänud kunagi tulemata. Aga unistada oli sellegipoolest ilus.
See TPL kestis siis juuni lõpuni-juuli alguseni.
Ülejäänud suvi oli vaba... Peaaegu. Tegelikult oli igale lapsele ette nähtud teatud hulk ühiskondlikku kasulikku tööd, ehk aiatööpäevi ja neid tuli kooli juures, kooli aias tegemas käia. Ja siis oli antud ravimtaimede norm, mis tuli suve jooksul koguda. Nõukogude laps pidi olema töökas ja tooma ühiskonnale kasu. Tänapäeval ei lubaks lastekaitse enam kedagi tasuta tööle sundida.
pühapäev, 24. mai 2015
Röövimine päise päeva ajal ehk kuidas lammastelt kasukad varastati.
Lammastel, teatavasti, on kombeks villa kanda. Talvega kasvatasid nad endale kohevad kasukad selga ja nägid välja nagu ümmargused villapallid. Siis aga saabus pügamispäev...
Kui emaema veel elus oli, siis tuli ta emale appi seda tööd tegema. Ega see mingi ilus töö ei olnud. Lambad, kes midagi halba kahtlustadagi ei osanud, väänati maha ja rauad hakkasid välkuma - ikka krõmps, krõmps, krõmps... Juhtus mõni loom omast lollusest veel rabelema, siis sai ta lõike- ja torkehaavu (kui ametlikus keeles väljendada). Loomulikult elas nii mõnigi lammas elu jooksul korduvalt selle pügamisprotsessi üle, aga tundus, et igakord tabas see neid kohutava üllatusena... Pügatud lambad olid naljakad ja natuke lollakad. Igatahes tundus mulle, et nad kõõritasid üksteist kahtlustavate nägudega: ilusa pontsaka sõbranna asemel hiilis külje alla mingi suurte kõrvadega, karvutu olevus, kes lammast küll ei meenutanud... Sellest, et sõbranna just samu mõtteid mõlgutas, ei olnud ühelgi neist aimu, sest kes see ikka lambale peegli andis, et ta ennast imetleda saaks.
Lammastelt konfiskeeritud vara pandi saunas suurtesse vannidesse likku ja kõik kohad olid lambahaisu täis. Kui vill sai pestud ja loputatud, veeti pesutraatide vahele suured võrgud ja vill laotati sinna peale kuivama. Seal tuli seda siis keerata ja saputada ja kui oli vihma karta, siis kibekähku kokku korjata ja sauna-alla varjule toimetada. Kui vill lõpuks kuivaks sai, topiti see suurtesse kartulikottidesse sügisõhtuid ootama, sest kus maainimesel suveajal see aeg oli võtta, et villa näppida.
Sügisel siis hakkas villanäppimise töö. Kõik vill tuli kohevaks katkuda ja sodid seest välja korjata. Vanaema pani kraasid hakkama ja hakkas villast vorstikesi veeretama, millele järgnes vorstikestest lõnga ketramine ning seejärel korrutamine, et paksemat lõnga saada. Korrutamise ajal tohtisin mina ka vokki tallata. Osa villast (suurem osa, ma arvan), läks villavahetuspunkti, kus sai villa vastu vahetada lõnga (nii valget kui ka värvilist), villaseid kõrge kraega suusakampsuneid, vaipu ja muid villatooteid.
Lõnga värvimine oli veel omaette ooper: vihid suurde paaki, värv ja mingil ajahetkel äädikas... Hais oli hingemattev. Lõpuks pandi vihid kenasti kuivama ja alles peale kuivamist keriti lõng suurteks keradeks. (Mhhh... Pole olemas igavamat tööd, kui olla lõngavihi hoidja... ). Ja alles siis hakkas tulema toodang. Vanaema kudus kindad-sokid-sõrmikud-põlvikud-säärised. Igasuguseid ja ilusaid. Mustriga või pitskoes. Karupüksid kuulusid ka vanaema kunsti sekka. Minul olid lapsena ilusad palmikutega karupüksid, Ema aga oli spetsialiseerunud mütside-sallide-kampsunite-vestide kudumisele. Minule kudus kord isegi kleidi ja mingid villased pluusid olid meil vennaga ka. Niisiis kestis kogu see villaproduktsioon talv läbi. Sest mida õhtuti ikka muud teha oli, kui lasta varrastel välkuda (kahjuks ei hakanud see pisik minule külge). No ja kevadel hakkas kõik taas otsast peale: niitmine, pesu jne... jne... Lõputu ring.
Kui emaema veel elus oli, siis tuli ta emale appi seda tööd tegema. Ega see mingi ilus töö ei olnud. Lambad, kes midagi halba kahtlustadagi ei osanud, väänati maha ja rauad hakkasid välkuma - ikka krõmps, krõmps, krõmps... Juhtus mõni loom omast lollusest veel rabelema, siis sai ta lõike- ja torkehaavu (kui ametlikus keeles väljendada). Loomulikult elas nii mõnigi lammas elu jooksul korduvalt selle pügamisprotsessi üle, aga tundus, et igakord tabas see neid kohutava üllatusena... Pügatud lambad olid naljakad ja natuke lollakad. Igatahes tundus mulle, et nad kõõritasid üksteist kahtlustavate nägudega: ilusa pontsaka sõbranna asemel hiilis külje alla mingi suurte kõrvadega, karvutu olevus, kes lammast küll ei meenutanud... Sellest, et sõbranna just samu mõtteid mõlgutas, ei olnud ühelgi neist aimu, sest kes see ikka lambale peegli andis, et ta ennast imetleda saaks.
Lammastelt konfiskeeritud vara pandi saunas suurtesse vannidesse likku ja kõik kohad olid lambahaisu täis. Kui vill sai pestud ja loputatud, veeti pesutraatide vahele suured võrgud ja vill laotati sinna peale kuivama. Seal tuli seda siis keerata ja saputada ja kui oli vihma karta, siis kibekähku kokku korjata ja sauna-alla varjule toimetada. Kui vill lõpuks kuivaks sai, topiti see suurtesse kartulikottidesse sügisõhtuid ootama, sest kus maainimesel suveajal see aeg oli võtta, et villa näppida.
Sügisel siis hakkas villanäppimise töö. Kõik vill tuli kohevaks katkuda ja sodid seest välja korjata. Vanaema pani kraasid hakkama ja hakkas villast vorstikesi veeretama, millele järgnes vorstikestest lõnga ketramine ning seejärel korrutamine, et paksemat lõnga saada. Korrutamise ajal tohtisin mina ka vokki tallata. Osa villast (suurem osa, ma arvan), läks villavahetuspunkti, kus sai villa vastu vahetada lõnga (nii valget kui ka värvilist), villaseid kõrge kraega suusakampsuneid, vaipu ja muid villatooteid.
Lõnga värvimine oli veel omaette ooper: vihid suurde paaki, värv ja mingil ajahetkel äädikas... Hais oli hingemattev. Lõpuks pandi vihid kenasti kuivama ja alles peale kuivamist keriti lõng suurteks keradeks. (Mhhh... Pole olemas igavamat tööd, kui olla lõngavihi hoidja... ). Ja alles siis hakkas tulema toodang. Vanaema kudus kindad-sokid-sõrmikud-põlvikud-säärised. Igasuguseid ja ilusaid. Mustriga või pitskoes. Karupüksid kuulusid ka vanaema kunsti sekka. Minul olid lapsena ilusad palmikutega karupüksid, Ema aga oli spetsialiseerunud mütside-sallide-kampsunite-vestide kudumisele. Minule kudus kord isegi kleidi ja mingid villased pluusid olid meil vennaga ka. Niisiis kestis kogu see villaproduktsioon talv läbi. Sest mida õhtuti ikka muud teha oli, kui lasta varrastel välkuda (kahjuks ei hakanud see pisik minule külge). No ja kevadel hakkas kõik taas otsast peale: niitmine, pesu jne... jne... Lõputu ring.
Tellimine:
Postitused (Atom)