Gnom

Kui ma väike olin, siis meil kodus koera ei olnud. Olid kassid. Esimene koer, saksa lambakoer, ilmus meie majapidamisse kummalise juhuse läbi. Nimelt elasid meie naabruses noored venelased. Mees töötas piirivalves ja tõi sealt endale praakkutsika koju kasvama. Õpetas ja dresseeris teda ja nimeks pani kutsale Gnom (mis teatavasti vene keeli päkapikku tähendab). Praak oli kutsa seetõttu, et tal üks kõrv ei seisnud korralikult kikkis. Kui ta kuulas või kuulatas, siis oli kõik nii nagu olema peab. Aga niikui ennast unustas, vajus üks kõrv kurvalt lonti. Muidu oli saksa lambakoer nagu muiste. Kui Gnom oli alles nooruke koer, kolisid naabrid ära linna. Saśa ei tahtnud koera linnakorterisse kaasa võtta ja pakkus küla peal, et keegi koera endale võtaks, aga keegi ei tahtnud. Siis otsustas Saśa, et paneb Gnomi magama, sest... Seepeale heldis aga meie ema süda ja ta võttis koera meile. Nii saimegi endale truu majavalvuri ja hea sõbra pikkadeks jalutuskäikudeks.
Algul elas Gnom kuuris, aga siis võttis isa ette ehitustöö ja meisterdas koerale kuudi. Kuna koer oli suur, sai ka kuut suur: naersime, et pool sauna ja et isa endale pelgupaika ehitab, juhuks kui emaga tülli läheb. Aga kuut sai aus: soojustatud ja puha. Kuna Gnom oli ketikoer, sest maja ümber meil toona kindlat aeda ei olnud, siis sai tema asupaigaks aiaäärsete vanade sirelite alune, kus suvel palava päikese eest leevendust võis leida.
Üldiselt oli Gnom muidugi tark koer, vahel tundus, et isegi üleloomulikult tark, lausa mõtetelugeja. Sa võisid kümme korda koridoriuksest edasi-tagasi käia, ta lebas rahumeeli kuudi ees. Kui aga toauksest välja läksid mõttega, et nüüd lähen koeraga jalutama, siis enne veel, kui jõudsid jalutusrihma võtta, läks koer "hulluks": hüppas ja kargas keti otsas nagu segane. Aga kui tuli jooksuaeg, siis kadus kogu suur ja üleloomulik tarkus ära - looduse kutse oli tugevam inimese poolt sisseõpetatust. Nii et kui Gnom tahtis minna, siis ta läks... Muidu kuulas sõna ja tuli alati kutsumise peale tagasi ja lasi jalutusrihma kaela panna, aga kui tüdrukud kutsusid, siis... Koer kurdistus inimeste hüüetele ja kadus paariks-kolmeks päevaks. Tagasi koju roomas alandlikult, madalam kui muru. Või siis... Kord ühel hilisõhtul olin üksi kodus. Kustutasin köögis tule ja akna poole kiigates taipasin, et keegi vahib aknast sisse. Tark tüdruk nagu ma olen, klõpsasin kähku tule uuesti põlema (no et sissevahtijale ikka paremini näha oleksin :D Tegelikult ma lihtsalt ehmatasin kohutavalt...) ja selle tule kumas nägin ma vastu akent surutuna ühte musta nina... siis karvast lõusta ja harali kõrvu. Härrad olid otsustanud koju tulla ja aknast kaeda, kuidas pidu särab sees. Või siis selle ainsa pidulise surnuks ehmatada. Loll peni.
Küla koerad klähvisid ikka aeg-ajalt iga tühja asja peale, aga meie koer hakkas haukuma ainult siis, kui tõesti keski võõras ringi hulkus. Naabridki teadsid, et kui juba Gnom haugub, siis on võõrad liikvel. No ma ju räägin, et arukas loom. Aga arunatuke kadus jällegi ära teinekord täiskuu-öödel... Ulgus madala veniva hauataguse häälega ja ükski keelamine ei aidanud. Loll loom.
Samas aga... Ühel kärekülmal talveöösel läks peni keti otsas "hulluks". Haukus, ulgus, hüppas, rebis... Vaata, et poob ennast üles. Isa käis mitu korda kurjalt keelamas, aga mittekui midagi ei aidanud. Lõpuks lasi isa koera lihtsalt keti otsast lahti. Koer kaapis lume tuisates minema ja hakkas kusagil eemal klähvima. Isa läks vaatama... Selgus, et rongi pealt oli välja visatud või oli vales peatuses ise maha tulnud keegi alkoholijoobes kodanik (vähestes riietes, paljakäsi), kes siis pimedas ja võõras kohas polnud osanud kusagilepoole minna ja jäänud lumehange... Isa taris mehe raudteejaama ja kutsus kiirabi. Külm oli käsi kahjustanud ja mõned sõrmed tuli amputeerida, aga käed jäid alles ja hing ka sisse. Hiljem tuli see mees meie isa tänama, aga isa vastas, et mind pole mõtet tänada, täna koera. Poleks olnud meie koera, oleks inimene surnuks külmunud. Nii et ikka tark peni.
Üldiselt oli tal külapeal kurja koera kuulsus. Kord hakkas naabrimees isale midagi seletama, ise oli natuke "ähmane", vehkis kätega ja tahtis isa õlale patsutada. Aga isal oli koer rihma otsas ja lõi Vollile hambad kätte. Eks koera arust ründas võõras tema peremeest. Teinekord sattus keegi ta ketipiirkonda purjus peaga kakerdama ja lahkus sealt ilma püksitagumikuta (hea, et oma tagumik alles jäi). Muidu oli teine selline lahke südamega loom. Siilid käisid ta kausist söömas, talvel linnukesed. Ei teinud ta kellelegi halba.
Kuna Gnom oli ketikoer, siis tuli temaga iga päev jalutamas käia. Enamasti oli see minu ülesanne. Oi, kuidas vahel ei viitsinud minna... Aga koer ju ootas ja minna tuli. Tavaline ringkäik oli raudteeäärse heinamaani ja tagasi. Seal enamasti inimesi ei liikunud ja nii sai loom vabalt ringi joosta ja ennast välja elada. Vahel kappas kaugele ette, siis tuli tagasi, et kontrollida, kas ma ikka olemas olen ja seejärel tegi jälle pikema jooksutuuri.
Suured koerad ei ela kuigi vanaks. Nii lahkus ka Gnom meie juurest. Ühel hommikul ei tulnud ta enam oma kuudist välja. Sõbrake oli suundunud taevastele jooksuradadele igavest jänesejahti pidama. Ma ei ole ühegi teise lemmiklooma kaotust nii rängalt üle elanud, kui Gnomi oma... Veel pikka aega pärast tema surma, tabasin ma ennast inertselt liigutuselt: sirutan käe, et võtta jalutusrihm ja alles siis meenub, et rihma ei ole, sest sõbrakest ei ole...