Meie Leu

Mööda perrooni tuleb reipal sammul kõhn, pikliku näoga, mustapäine mees. Heleda suvemantli hõlmad lehvivad tuules, mantli alt paistmas valge triiksärk ja hallid viigipüksid, käe otsas portfell. Minu onu tuleb. Meie Leu.
Õigupoolest ei olnud onu nimi ju Leu. Hoopis Leo, kuid miskipärast kõlas ta nimi ikkagi kõigi suust Leu´na. Leo elas oma perega Kiviõlis. Perre kuulusid abikaasa Maie ja lapsed Meeli ja Leho.
Leo oli minu ema vanem vend. Üldse pere kõige vanem laps. Minu ainukene onu.
Kui me lapsed olime, siis onu Leol oli ikka kombeks meil ninast kinni haarata ja küsida, et kes armas. Ja enne nina lahti ei lasknud, kui sai vastuseks: "Onu Leu!" Lohutuseks leidus ta portfellis ikka midagi maitsvat laste jaoks.
Minu jaoks oli Leo väga tore onu: mängis pilli, oskas laulda ja viskas nalja. Meeles on selline naljakas seik, kus mingil peojärgsel hommikul istus onu Leo kaksiratsa meie koerakuudi katusel ja nõudis päevapiltnikku, kes ajaloolise hetke jäädvustaks (nimelt oli meie koer Gnom suht-koht kuri ja tema kuudi katusele ronimine oligi paras julgustükk).Tegelikult aga tundub mulle, et onu oli uhke, põhimõtteline ja karm mees. Seda ma mäletan, et toidu suhtes oli ta ka väga valiv, aga minu ema meelest tuli see toidujama nende lapsepõlvest. Nimelt oli vanaema keetnud mustikasuppi. Kas ja mida magusaks sisse pandi, seda ema ei osanud arvata, aga supp oli keedetud ja lastele söömaks suure kausiga lauale tõstetud. Elati siis veel vanas majas, kus pliidi kohal oli selline varikatuse moodi asjandus. Ja majas elasid prussakad... No lapsed helpisid hea isuga suppi. Leu ikka kõige rohkem. Aga kui kausi põhi juba paistma hakkas, siis hakkas sealt paistma ka prussakas...
Onu Leol olid lahtised käed ka ehituse ja puutöö peale. Saunale, kus vanaisa ja vanaema elasid, ehitas just tema ette ilusa klaasakendega veranda. Oleks ehk ka kahest suurest sahvrist toagi teinud, aga aeg sai otsa.
Minu onu suri 49-aastasena omaenese tarkusesse. Õigemini küll kopsuvähki - pikal ja piinaval moel. Miks ma ütlesin "omaenese tarkusesse"? Sest mõni aasta varem oli onu püstijalu, arstile minemata, põdenud ilmselt läbi kopsupõletiku (no, ega arstid ei tea ju mitte midagi) ja ilmselt sai halvaloomuline kopsukasvaja alguse just väljaravimata kopsupõletiku tüsistusest.
Onu Leo suri 12. novembril 1984.  Täpselt samal päeval, 20. aastat hiljem, matsime meie oma isa.  Onu matustest mäletan ma kõige eredamalt seda hetke, kui vanaisa ütles: "Hea, et ema surnud on." Poega mattev isa mõtles sellele, et ema ei oleks seda üle elanud.
Leo Tiinas sünd. 28.01.1936 Viru Maakond, Kabala vald, Miila küla, surnud 12.11.1984 Kiviõli linn. Maetud Lüganuse kalmistule.

Onu lastega.

Minu onust on jäänud eriline mälestusmärk. Nimelt olla ta poisikesena köögiakna alla kuusekesed istutanud. Üks läks kasvama. Vana maja pole ammu enam. Vundamendikohtki on vaevu aimatav. Onu on surnud juba 31 aastat, kuid Leu kuusk kõrgub kunagisel koduõuel tänini.

Leu kuusk

Muudest sugulastest...

Isa poolt mul oli sugulastega nigelasti, sest isa oli oma vanemate ainukene laps ja niisiis puudusid mul onud-tädid (isa poolõed olid juba enne isa sündimist surnud) ja samuti nende lapsed. Ema poolt oli mulle antud kolm täditütart, üks onutütar, üks tädi- ja üks onupoeg. Moodustus kaks vanuseastet: vanemad (minu õde, Urmas, Inge ja Meeli) ja nooremad (mina, Leho, Piret ja Kai) ja siis veel saba, täiesti üksinda, minu väike vend.
Eks ta käis ikka nii nagu igas teiseski suguvõsas: suuremad hoidsid kokku ja kiusasid väiksemaid, väiksemad mängisid koos ja kaklesid omavahel ja pillitasid kõige väiksemat...
Meie olime Piretiga harjunud enamasti kahekesi mängima ja kui saabus Pireti noorem õde, siis oli kohe tüli ja pahandus majas. Meie olime kodus kasvanud ja polnud harjunud oma tõde ja õigust füüsilise vägivallaga kehtestama. Kai aga (ise oli ta igavesti suur ja paks...), oli lasteaialaps ning tema näpistas ja togis ja kui mulle pisarad silmi tulid, siis karjus, et "Piripilli-Liisu, papist kiisu, papist välja lõigatud, seina peale kleebitud". Nii et pole midagi imestada, et Kai tundus mulle väiksena ikka ühe tõeliselt vastiku ja jubeda inimesena... Hiljem läks see tunne muidugi mööda, sest kasvades kadusid koledad kombed ja veri on ikka veri.
Leho oli meist mõned aastad vanem. Selline popp poiss: õppis muusikakoolis akordionit ja omas kassettmagnetofoni... Ja kuna ta oli meist vanem, siis oli ka kõige tähtsam meie kambas, ainus poiss pealegi.
Ega me just väga tihti kokku ei saanud. Vanavanemate maja oli tilluke ja polnud mõeldavgi, et kogu kamp oleks seal oma suved veetnud. Pealegi olin mina igavesti memmekas ja tahtsin ikka ja alati koju... Aga kartulinoppimise ja mahapaneku talgutel ja suvel vanaema sünnipäeval ja... No küllap oli neid sündmusi veelgi, kus kogu kamp kohal oli.
Õe mälestustes oli küll nii, et Urmas ja Inge toodi maale vanaema juurde. Minu õde oli seal tihedamini külas olnud ja tema tundis end kui omas kodus. Aga need olid hakanud virisema: üks ei joonud lehmapiima ja teine tahtis muudkui koju... Õde ei jõudnud ära oodata, millal piripillidest lahti saaks.
Ja siiamaani ma imestan ja ei jõua ära imestada... Vanema-vanaisa tilluke elamine, saunast ümber ehitatud majake, tuba ja köök. Aga talgute ajal mahtusime me kõik sinna ära: ei jäänud keegi seepärast tulemata, et ruumi ei olnud... Ja ei mäleta mina, et kitsas oleks olnud. Hoopis tore oli. Hiiglama tore.

Narva omad

Tegelikult mõtlesin, et miks kirjutada ainult loomadest ja lastest, kui lapsepõlves on tegelikult väga tähtsal kohal inimesed. Need inimesed, kes Sind ümbritsevad. Sugulased, tuttavad, naabrid. Nendega seotud lood ja mälestused.
Ema tädi ja tädimees elasid Narvas. Igal suvel tegid nad väikese tuuri meiekanti. Tädi Leida käis õde külastamas ja kuna nad rongiga tulid, siis astusid alati meie poolt ka läbi. Alles pärast vanatädi surma sain teada, et vanatädil oli tegelikult kaks eesnime Leida-Johanna. Meie jaoks olid nad ikka Leida ja Elmar või siis Narva omad.
Lapsel oli põnev vaadata, kes rongi pealt tulevad ja kes rongile lähevad. Ise sai ju rongiga harva sõidetud. Ja kui siis eemalt nägid, et tuttavad kujud rongilt maha astuvad, sai jooksuga tuppa kihutatud ja kisatud, et Narva omad tulevad. Millegipärast on meeles selline mälupilt: Leida sammuke Elmarist eespool, helepruun tolmumantel, madalad kingad jalas, rätik peas, selline tüsedamapoolne. Elmar helehallis tolmumantlis, barett peas. Vaatavad, seisatavad, arutavad omavahel midagi...
Vanaema albumist on lapsemällu jäänud pilt pisikesest beebist, pitsivahus, kirstus. See oli olnud Leida ja Elmari poeg. Millal ta sündis, miks ja kuna suri, pole aimugi. Igatahes oli see surnud pojake nende ainuke laps. Rohkem lapsi Narva omadel ei olnud ja nii nad kahekesi elasid oma ühetoalises Narva korteris. Ei olnud ka Elmaril lähemaid sugulasi, nii et Leida õde ja tema järeltulijad olid paarile kõige lähedasemad inimesed. Sellest siis ka tuli, et kui Elmar 1984. aasta kevadel suri, läksid matuseid korraldama naise õe lapsed. Suur oli nende imestus, kui Elmar surnuna täiesti lumivalgete juustega oli, sest eluajal oli Elmarit nähtud ikka süsimustade kiharatega (kuna vanaema oli juba 1979. aastal surnud, siis jäi suhtlemine vanaema õe ja õemehega harvemaks, küllap hakkas ka vanus ja tervis tunda andma, et igasuvised tuurid olid ära jäänud). Leida siis avaldas saladuse, et Elmar ammuilma valgeks olla läinud, aga kogu elu oma juukseid oli värvinud... Nagu elus koos, nii ka surmas. Leida oli juba enne Elmari surma hooldatav olnud, peale mehe lahkumist kadus elutahe ära ja nii läks Leida Elmari juurde vähem kui kuu aega hiljem...
Narva korterit tühjaks kolides leidsid sugulased sealt kaks suurt kartongkohvrit. Üks oli täis pesuseepi ja mõni pakike kohvripõhjas ka "Pipi" pesupulbrit, teise kohvri täiteks oli sool ja tuletikud. Mnjaa... Mis ma oskan öelda, sõja läbi elanud inimesed olid end igaks juhuks kindlustanud.
Natuke lapsemälust meelde jäänud fakte: Leida oli Narva läinud Kreenholmi vabrikusse tööle. Elmar oli põline Narva poiss. Seal nad kohtusid ja terve elu ka elasid. Elmar oli Suures Isamaasõjas sõdinud "õigel poolel" ja oli täitsa ametlikult Suure Isamaasõja veteran. Toona kaasnesid selle tiitliga ka teatud hüved. Kas ja kuipalju paar neid kasutas, pole mulle teada.

Leida-Johanna Teder (Lokken), sünd. 19. juuli 1912 Virumaal, surnud 29. aprill 1984 Narvas, maetud 05.05.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa)
Elmar Teder, sünd. 10.09.1909 Narvas, surnud 05.04.1984 Narvas, maetud 10.04.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa).
Leidale ja Elmarile oli minu onu, kes ise sama aasta novembrikuus lahkus, meisterdanud puidust hauaplaadid... Vaevalt, et need tänaseks päevaks enam alles on. Ema ehk leiaks hauad veel üles. Hauaplatsi number on Haudi andmetel 5637.