Narva omad

Tegelikult mõtlesin, et miks kirjutada ainult loomadest ja lastest, kui lapsepõlves on tegelikult väga tähtsal kohal inimesed. Need inimesed, kes Sind ümbritsevad. Sugulased, tuttavad, naabrid. Nendega seotud lood ja mälestused.
Ema tädi ja tädimees elasid Narvas. Igal suvel tegid nad väikese tuuri meiekanti. Tädi Leida käis õde külastamas ja kuna nad rongiga tulid, siis astusid alati meie poolt ka läbi. Alles pärast vanatädi surma sain teada, et vanatädil oli tegelikult kaks eesnime Leida-Johanna. Meie jaoks olid nad ikka Leida ja Elmar või siis Narva omad.
Lapsel oli põnev vaadata, kes rongi pealt tulevad ja kes rongile lähevad. Ise sai ju rongiga harva sõidetud. Ja kui siis eemalt nägid, et tuttavad kujud rongilt maha astuvad, sai jooksuga tuppa kihutatud ja kisatud, et Narva omad tulevad. Millegipärast on meeles selline mälupilt: Leida sammuke Elmarist eespool, helepruun tolmumantel, madalad kingad jalas, rätik peas, selline tüsedamapoolne. Elmar helehallis tolmumantlis, barett peas. Vaatavad, seisatavad, arutavad omavahel midagi...
Vanaema albumist on lapsemällu jäänud pilt pisikesest beebist, pitsivahus, kirstus. See oli olnud Leida ja Elmari poeg. Millal ta sündis, miks ja kuna suri, pole aimugi. Igatahes oli see surnud pojake nende ainuke laps. Rohkem lapsi Narva omadel ei olnud ja nii nad kahekesi elasid oma ühetoalises Narva korteris. Ei olnud ka Elmaril lähemaid sugulasi, nii et Leida õde ja tema järeltulijad olid paarile kõige lähedasemad inimesed. Sellest siis ka tuli, et kui Elmar 1984. aasta kevadel suri, läksid matuseid korraldama naise õe lapsed. Suur oli nende imestus, kui Elmar surnuna täiesti lumivalgete juustega oli, sest eluajal oli Elmarit nähtud ikka süsimustade kiharatega (kuna vanaema oli juba 1979. aastal surnud, siis jäi suhtlemine vanaema õe ja õemehega harvemaks, küllap hakkas ka vanus ja tervis tunda andma, et igasuvised tuurid olid ära jäänud). Leida siis avaldas saladuse, et Elmar ammuilma valgeks olla läinud, aga kogu elu oma juukseid oli värvinud... Nagu elus koos, nii ka surmas. Leida oli juba enne Elmari surma hooldatav olnud, peale mehe lahkumist kadus elutahe ära ja nii läks Leida Elmari juurde vähem kui kuu aega hiljem...
Narva korterit tühjaks kolides leidsid sugulased sealt kaks suurt kartongkohvrit. Üks oli täis pesuseepi ja mõni pakike kohvripõhjas ka "Pipi" pesupulbrit, teise kohvri täiteks oli sool ja tuletikud. Mnjaa... Mis ma oskan öelda, sõja läbi elanud inimesed olid end igaks juhuks kindlustanud.
Natuke lapsemälust meelde jäänud fakte: Leida oli Narva läinud Kreenholmi vabrikusse tööle. Elmar oli põline Narva poiss. Seal nad kohtusid ja terve elu ka elasid. Elmar oli Suures Isamaasõjas sõdinud "õigel poolel" ja oli täitsa ametlikult Suure Isamaasõja veteran. Toona kaasnesid selle tiitliga ka teatud hüved. Kas ja kuipalju paar neid kasutas, pole mulle teada.

Leida-Johanna Teder (Lokken), sünd. 19. juuli 1912 Virumaal, surnud 29. aprill 1984 Narvas, maetud 05.05.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa)
Elmar Teder, sünd. 10.09.1909 Narvas, surnud 05.04.1984 Narvas, maetud 10.04.1984 Riigiküla kalmistule (Vaivara vald, Ida-Virumaa).
Leidale ja Elmarile oli minu onu, kes ise sama aasta novembrikuus lahkus, meisterdanud puidust hauaplaadid... Vaevalt, et need tänaseks päevaks enam alles on. Ema ehk leiaks hauad veel üles. Hauaplatsi number on Haudi andmetel 5637.