Õigupoolest ei olnud onu nimi ju Leu. Hoopis Leo, kuid miskipärast kõlas ta nimi ikkagi kõigi suust Leu´na. Leo elas oma perega Kiviõlis. Perre kuulusid abikaasa Maie ja lapsed Meeli ja Leho.
Leo oli minu ema vanem vend. Üldse pere kõige vanem laps. Minu ainukene onu.
Kui me lapsed olime, siis onu Leol oli ikka kombeks meil ninast kinni haarata ja küsida, et kes armas. Ja enne nina lahti ei lasknud, kui sai vastuseks: "Onu Leu!" Lohutuseks leidus ta portfellis ikka midagi maitsvat laste jaoks.
Minu jaoks oli Leo väga tore onu: mängis pilli, oskas laulda ja viskas nalja. Meeles on selline naljakas seik, kus mingil peojärgsel hommikul istus onu Leo kaksiratsa meie koerakuudi katusel ja nõudis päevapiltnikku, kes ajaloolise hetke jäädvustaks (nimelt oli meie koer Gnom suht-koht kuri ja tema kuudi katusele ronimine oligi paras julgustükk).Tegelikult aga tundub mulle, et onu oli uhke, põhimõtteline ja karm mees. Seda ma mäletan, et toidu suhtes oli ta ka väga valiv, aga minu ema meelest tuli see toidujama nende lapsepõlvest. Nimelt oli vanaema keetnud mustikasuppi. Kas ja mida magusaks sisse pandi, seda ema ei osanud arvata, aga supp oli keedetud ja lastele söömaks suure kausiga lauale tõstetud. Elati siis veel vanas majas, kus pliidi kohal oli selline varikatuse moodi asjandus. Ja majas elasid prussakad... No lapsed helpisid hea isuga suppi. Leu ikka kõige rohkem. Aga kui kausi põhi juba paistma hakkas, siis hakkas sealt paistma ka prussakas...
Onu Leol olid lahtised käed ka ehituse ja puutöö peale. Saunale, kus vanaisa ja vanaema elasid, ehitas just tema ette ilusa klaasakendega veranda. Oleks ehk ka kahest suurest sahvrist toagi teinud, aga aeg sai otsa.
Minu onu suri 49-aastasena omaenese tarkusesse. Õigemini küll kopsuvähki - pikal ja piinaval moel. Miks ma ütlesin "omaenese tarkusesse"? Sest mõni aasta varem oli onu püstijalu, arstile minemata, põdenud ilmselt läbi kopsupõletiku (no, ega arstid ei tea ju mitte midagi) ja ilmselt sai halvaloomuline kopsukasvaja alguse just väljaravimata kopsupõletiku tüsistusest.
Onu Leo suri 12. novembril 1984. Täpselt samal päeval, 20. aastat hiljem, matsime meie oma isa. Onu matustest mäletan ma kõige eredamalt seda hetke, kui vanaisa ütles: "Hea, et ema surnud on." Poega mattev isa mõtles sellele, et ema ei oleks seda üle elanud.
Leo Tiinas sünd. 28.01.1936 Viru Maakond, Kabala vald, Miila küla, surnud 12.11.1984 Kiviõli linn. Maetud Lüganuse kalmistule.
Minu onust on jäänud eriline mälestusmärk. Nimelt olla ta poisikesena köögiakna alla kuusekesed istutanud. Üks läks kasvama. Vana maja pole ammu enam. Vundamendikohtki on vaevu aimatav. Onu on surnud juba 31 aastat, kuid Leu kuusk kõrgub kunagisel koduõuel tänini.
Leu kuusk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar