Isa poolt mul oli sugulastega nigelasti, sest isa oli oma vanemate ainukene laps ja niisiis puudusid mul onud-tädid (isa poolõed olid juba enne isa sündimist surnud) ja samuti nende lapsed. Ema poolt oli mulle antud kolm täditütart, üks onutütar, üks tädi- ja üks onupoeg. Moodustus kaks vanuseastet: vanemad (minu õde, Urmas, Inge ja Meeli) ja nooremad (mina, Leho, Piret ja Kai) ja siis veel saba, täiesti üksinda, minu väike vend.
Eks ta käis ikka nii nagu igas teiseski suguvõsas: suuremad hoidsid kokku ja kiusasid väiksemaid, väiksemad mängisid koos ja kaklesid omavahel ja pillitasid kõige väiksemat...
Meie olime Piretiga harjunud enamasti kahekesi mängima ja kui saabus Pireti noorem õde, siis oli kohe tüli ja pahandus majas. Meie olime kodus kasvanud ja polnud harjunud oma tõde ja õigust füüsilise vägivallaga kehtestama. Kai aga (ise oli ta igavesti suur ja paks...), oli lasteaialaps ning tema näpistas ja togis ja kui mulle pisarad silmi tulid, siis karjus, et "Piripilli-Liisu, papist kiisu, papist välja lõigatud, seina peale kleebitud". Nii et pole midagi imestada, et Kai tundus mulle väiksena ikka ühe tõeliselt vastiku ja jubeda inimesena... Hiljem läks see tunne muidugi mööda, sest kasvades kadusid koledad kombed ja veri on ikka veri.
Leho oli meist mõned aastad vanem. Selline popp poiss: õppis muusikakoolis akordionit ja omas kassettmagnetofoni... Ja kuna ta oli meist vanem, siis oli ka kõige tähtsam meie kambas, ainus poiss pealegi.
Ega me just väga tihti kokku ei saanud. Vanavanemate maja oli tilluke ja polnud mõeldavgi, et kogu kamp oleks seal oma suved veetnud. Pealegi olin mina igavesti memmekas ja tahtsin ikka ja alati koju... Aga kartulinoppimise ja mahapaneku talgutel ja suvel vanaema sünnipäeval ja... No küllap oli neid sündmusi veelgi, kus kogu kamp kohal oli.
Õe mälestustes oli küll nii, et Urmas ja Inge toodi maale vanaema juurde. Minu õde oli seal tihedamini külas olnud ja tema tundis end kui omas kodus. Aga need olid hakanud virisema: üks ei joonud lehmapiima ja teine tahtis muudkui koju... Õde ei jõudnud ära oodata, millal piripillidest lahti saaks.
Ja siiamaani ma imestan ja ei jõua ära imestada... Vanema-vanaisa tilluke elamine, saunast ümber ehitatud majake, tuba ja köök. Aga talgute ajal mahtusime me kõik sinna ära: ei jäänud keegi seepärast tulemata, et ruumi ei olnud... Ja ei mäleta mina, et kitsas oleks olnud. Hoopis tore oli. Hiiglama tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar