Lapsele on väga tähtsad inimesed, kes on tema ümber. Vanemad, vanavanemad, õed-vennad ja muud sugulased. Minu lapsepõlves oli üks Väga Tähtis Isik - täditütar Piret. Kuna meie lapsepõlveraamat on tugevasti läbipõimunud, siis otsustasin pühendada Piretile eraldi peatüki. Mul on peale Pireti veel kaks täditütart ning üks onutütar, lisaks üks tädi- ja üks onupoeg, omast õest-vennast rääkimata, kuid Piret oli neist mulle kõige lähem ja kõige kallim. Minu lapsepõlve mängukaaslane, mu esimene pinginaaber... Niisiis...
PIRETIST
Piret elas vanaema-vanaisa juures Miilas. Minu jaoks oli see normaalne. Ma teadsin, et Pireti ema-isa ja noorem õde elavad Tallinnas, Piret aga Miilas. Hiljem sain ema käest teada, et tädi jäi üsna varsti peale Pireti sündi uuesti lapseootele (Pireti ja noorema õe vanusevahe oli aasta ja kaks kuud) ning et dekreedirahade saamiseks pidi tädi vahepeal tööle minema. Niimoodi tõi ta tite oma emale hoida. Vanaema oli algul küll ahastanud, et mismoodi ta tillukese titega hakkama saab, aga egas ta siis nii vana inimene ju ka veel ei olnud ja hakkama ta sai. Koguni nii hästi, et kui tädi teise tütre sünni järel olevat tahtnud Piretit endale tagasi saada, siis vanaema enam ei andnud... Küllap ei käinud tädi väga peale ka, sest tillukesega oli nagunii tegemist omajagu. Nii jäi Piret vanaema -vanaisa kasvatada. Peale vanaema surma (vanema suri, kui me olime 10-aastased) kasvatas Piretit kaks aastat vanaisa üksinda ja alles siis viidi laps poolvägisi, vastu tahtmist, Tallinnasse ema-isa juurde.
Meie olime Piretiga ühe aasta tüdrukud. Piretil sünnipäev jaanuaris, minul novembris. Tänu Piretile pandi mind aastakese varem kooli. Novembrilapsena oleksin ma võinud veel ühe aasta kodus olla, aga kuna me olime nagu ühe paari kaks saabast, siis pandi mind vabatahtlikuna kooli samal sügisel, kui Piret oli kohustatud minema. Loomulikult said meist pinginaabrid. Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis on mul tunne, et meid vaadati kui kahest poolest moodustatud ühtset tervikut. Küllap me kaklesime ka (no millised lapsed, olgugi et väga lähedased, ei kakleks omavahel), aga mul ei ole tülid meeles. Hoopis palju-palju helgeid ja sooje mälestusi on, millest siin blogis ka edaspidi juttu tuleb. Kahest moodustatud tervikut nägi ka meie klassijuhataja, sest mul on meeles, kuis me kord, pildistamise ajal, otsustasime, et kahekesi koos me pilti ei tee ja valisime välja need, kellega tahame pilti teha. Klassijuhataja aga tõmbas meid käekõrvale ja pani koos pildile (ma olen talle selle eest väga tänulik), sest tema meelest ei olnud see õige, et me ei ole koos...
PIRETILE
Sind ei ole enam, mu hüva mängukaaslane, mu lapsepõlve parim sõber. Sa jäid igavesti 40-aastaseks. Ma ei pea Sulle rääkima, missugust valu ma tundsin, kui sain teada, et Sinu maine teekond on lõppenud. Ja süümepiina, sest ikka olin ma mõelnud, et kunagi, kui on rohkem aega ja võimalusi, siis ma otsin Su üles ning me meenutame koos neid aegu, kus "sukk ja saabas" tegutsesid Miila-mail. Olen kindel, et Sinul oleks olnud minu mälestustele palju juurde lisada ja me oleksime kahepeale oma lapsepõlveraamatu tunduvalt värvikirevamaks maalinud, kui minu nõder mälumeel seda iganes suudab. Siis aga sain ma teada, et olin liiga kaua viivitanud, et on hilja: parandamatult ja pöördumatult hilja... Sa elad minu mälestustes, minu ilusas lapsepõlves, alati edasi. Sul on minu elus täiesti eriline ja väga tähtis koht ja on valus ja vale, et Sind enam ei ole...
Need lähedased, kellest jääme ilma, on tegelikult alles - meie sees. Nad on nii ligi, et ei paista silma, just nagu valgus päiksekiire sees.
Sa oled üks pisike valgus minu igapäevases päikesekiires, Piret. Alati...
pühapäev, 14. juuni 2015
pühapäev, 7. juuni 2015
Kätte on jõudnud suvi...
Lastel lõppes sellel nädalal kool ja nüüd on õu puhkavaid lapsi täis. Meie ajal (sel kaugel majandiajal) ei hakanud juunis lastel mitte mingisugune puhkus, trall ja niisama vedelemine. Hoopis, igamees võttis oma sõbra, kummikud ja kõbla ja vedas oma kondid sovhoosipõllule. Töö- ja puhkelaager (TPL) oli selle asja nimi. Suuremad lapsed käisid Eesti Õpilasmalevas (EÕM). Mina õpilasmalevas käinud ei ole, aga TPL oli igasuvine üritus. Esimest korda läksin ma sinna pärast II klassi. Arvutused näitavad, et olin siis 8-aastane. 6 aastat harisin sovhoosi söödapeeti. Esimesel aastal oli kuupalgaks 10 rubla ja 40 kopikat. Sovhoos jagas preemiaks veel suitsuvorsti. Oi, kui uhke ma koju minnes olin oma esimese omateenitud raha ja suitsuvorstiga.
Töö iseenesest oli tüütu ja igav. Käed jäid kõblavarre hoidmisest üsna ruttu valusaks ja kui juhtus kuum olema, siis oli paha ja kui juhtus külm olema, siis oli jälle paha jne... Paha olemine kadus ära, kui lõunatund kätte jõudis ja sovhoosi sööklas "tööinimeste" kõhud kõvasti täis söödeti. Ja peale lõunat, kui sai palli taguda vms. ei olnud kunagi paha.
Igal suvel korraldati TPL-i Rakvere Rajooni rühmade kokkutulek Lammasmäel. Kaks päeva mingeid võistlusi ja üritusi, ööbimine telgis. Millegipärast ei ole mul nendest kokkutulekutest mingeid erilisi mälestusi. Ma ei armastanud eriti telkimist ja toidud olid ka imeliku maitsega... Igal aastal tehti ka Töö- ja puhkelaagri särgid. Need olid üle vabariigi ühesugused. Kord olid kollased, siis oranźid... Igal rühmal oli oma embleem, mis tuli varrukale õmmelda ja siis seal kokkutulekul sai omavahel embleeme vahetatud. Kellel rohkem, see oli uhkem. Ma ikka vahetasin ka, aga särgile neid õmmelda ei viitsinud.
Igatahes hakkas laste töökasvatus juba maast-madalast peale. Ja kuidagimoodi ei tulnud isegi mitte teemaks see, et võib-olla jätaks mõni suvi TPL-i minemata. Oeh... Ilus selge, kastene suvehommik. Seisad oma kõblaga tee ääres ja loodad siiralt ja südamest, et buss jääb tulemata ja et tööpäev jääb ära... Ei jäänud kunagi tulemata. Aga unistada oli sellegipoolest ilus.
See TPL kestis siis juuni lõpuni-juuli alguseni.
Ülejäänud suvi oli vaba... Peaaegu. Tegelikult oli igale lapsele ette nähtud teatud hulk ühiskondlikku kasulikku tööd, ehk aiatööpäevi ja neid tuli kooli juures, kooli aias tegemas käia. Ja siis oli antud ravimtaimede norm, mis tuli suve jooksul koguda. Nõukogude laps pidi olema töökas ja tooma ühiskonnale kasu. Tänapäeval ei lubaks lastekaitse enam kedagi tasuta tööle sundida.
Töö iseenesest oli tüütu ja igav. Käed jäid kõblavarre hoidmisest üsna ruttu valusaks ja kui juhtus kuum olema, siis oli paha ja kui juhtus külm olema, siis oli jälle paha jne... Paha olemine kadus ära, kui lõunatund kätte jõudis ja sovhoosi sööklas "tööinimeste" kõhud kõvasti täis söödeti. Ja peale lõunat, kui sai palli taguda vms. ei olnud kunagi paha.
Igal suvel korraldati TPL-i Rakvere Rajooni rühmade kokkutulek Lammasmäel. Kaks päeva mingeid võistlusi ja üritusi, ööbimine telgis. Millegipärast ei ole mul nendest kokkutulekutest mingeid erilisi mälestusi. Ma ei armastanud eriti telkimist ja toidud olid ka imeliku maitsega... Igal aastal tehti ka Töö- ja puhkelaagri särgid. Need olid üle vabariigi ühesugused. Kord olid kollased, siis oranźid... Igal rühmal oli oma embleem, mis tuli varrukale õmmelda ja siis seal kokkutulekul sai omavahel embleeme vahetatud. Kellel rohkem, see oli uhkem. Ma ikka vahetasin ka, aga särgile neid õmmelda ei viitsinud.
Igatahes hakkas laste töökasvatus juba maast-madalast peale. Ja kuidagimoodi ei tulnud isegi mitte teemaks see, et võib-olla jätaks mõni suvi TPL-i minemata. Oeh... Ilus selge, kastene suvehommik. Seisad oma kõblaga tee ääres ja loodad siiralt ja südamest, et buss jääb tulemata ja et tööpäev jääb ära... Ei jäänud kunagi tulemata. Aga unistada oli sellegipoolest ilus.
See TPL kestis siis juuni lõpuni-juuli alguseni.
Ülejäänud suvi oli vaba... Peaaegu. Tegelikult oli igale lapsele ette nähtud teatud hulk ühiskondlikku kasulikku tööd, ehk aiatööpäevi ja neid tuli kooli juures, kooli aias tegemas käia. Ja siis oli antud ravimtaimede norm, mis tuli suve jooksul koguda. Nõukogude laps pidi olema töökas ja tooma ühiskonnale kasu. Tänapäeval ei lubaks lastekaitse enam kedagi tasuta tööle sundida.
pühapäev, 24. mai 2015
Röövimine päise päeva ajal ehk kuidas lammastelt kasukad varastati.
Lammastel, teatavasti, on kombeks villa kanda. Talvega kasvatasid nad endale kohevad kasukad selga ja nägid välja nagu ümmargused villapallid. Siis aga saabus pügamispäev...
Kui emaema veel elus oli, siis tuli ta emale appi seda tööd tegema. Ega see mingi ilus töö ei olnud. Lambad, kes midagi halba kahtlustadagi ei osanud, väänati maha ja rauad hakkasid välkuma - ikka krõmps, krõmps, krõmps... Juhtus mõni loom omast lollusest veel rabelema, siis sai ta lõike- ja torkehaavu (kui ametlikus keeles väljendada). Loomulikult elas nii mõnigi lammas elu jooksul korduvalt selle pügamisprotsessi üle, aga tundus, et igakord tabas see neid kohutava üllatusena... Pügatud lambad olid naljakad ja natuke lollakad. Igatahes tundus mulle, et nad kõõritasid üksteist kahtlustavate nägudega: ilusa pontsaka sõbranna asemel hiilis külje alla mingi suurte kõrvadega, karvutu olevus, kes lammast küll ei meenutanud... Sellest, et sõbranna just samu mõtteid mõlgutas, ei olnud ühelgi neist aimu, sest kes see ikka lambale peegli andis, et ta ennast imetleda saaks.
Lammastelt konfiskeeritud vara pandi saunas suurtesse vannidesse likku ja kõik kohad olid lambahaisu täis. Kui vill sai pestud ja loputatud, veeti pesutraatide vahele suured võrgud ja vill laotati sinna peale kuivama. Seal tuli seda siis keerata ja saputada ja kui oli vihma karta, siis kibekähku kokku korjata ja sauna-alla varjule toimetada. Kui vill lõpuks kuivaks sai, topiti see suurtesse kartulikottidesse sügisõhtuid ootama, sest kus maainimesel suveajal see aeg oli võtta, et villa näppida.
Sügisel siis hakkas villanäppimise töö. Kõik vill tuli kohevaks katkuda ja sodid seest välja korjata. Vanaema pani kraasid hakkama ja hakkas villast vorstikesi veeretama, millele järgnes vorstikestest lõnga ketramine ning seejärel korrutamine, et paksemat lõnga saada. Korrutamise ajal tohtisin mina ka vokki tallata. Osa villast (suurem osa, ma arvan), läks villavahetuspunkti, kus sai villa vastu vahetada lõnga (nii valget kui ka värvilist), villaseid kõrge kraega suusakampsuneid, vaipu ja muid villatooteid.
Lõnga värvimine oli veel omaette ooper: vihid suurde paaki, värv ja mingil ajahetkel äädikas... Hais oli hingemattev. Lõpuks pandi vihid kenasti kuivama ja alles peale kuivamist keriti lõng suurteks keradeks. (Mhhh... Pole olemas igavamat tööd, kui olla lõngavihi hoidja... ). Ja alles siis hakkas tulema toodang. Vanaema kudus kindad-sokid-sõrmikud-põlvikud-säärised. Igasuguseid ja ilusaid. Mustriga või pitskoes. Karupüksid kuulusid ka vanaema kunsti sekka. Minul olid lapsena ilusad palmikutega karupüksid, Ema aga oli spetsialiseerunud mütside-sallide-kampsunite-vestide kudumisele. Minule kudus kord isegi kleidi ja mingid villased pluusid olid meil vennaga ka. Niisiis kestis kogu see villaproduktsioon talv läbi. Sest mida õhtuti ikka muud teha oli, kui lasta varrastel välkuda (kahjuks ei hakanud see pisik minule külge). No ja kevadel hakkas kõik taas otsast peale: niitmine, pesu jne... jne... Lõputu ring.
Kui emaema veel elus oli, siis tuli ta emale appi seda tööd tegema. Ega see mingi ilus töö ei olnud. Lambad, kes midagi halba kahtlustadagi ei osanud, väänati maha ja rauad hakkasid välkuma - ikka krõmps, krõmps, krõmps... Juhtus mõni loom omast lollusest veel rabelema, siis sai ta lõike- ja torkehaavu (kui ametlikus keeles väljendada). Loomulikult elas nii mõnigi lammas elu jooksul korduvalt selle pügamisprotsessi üle, aga tundus, et igakord tabas see neid kohutava üllatusena... Pügatud lambad olid naljakad ja natuke lollakad. Igatahes tundus mulle, et nad kõõritasid üksteist kahtlustavate nägudega: ilusa pontsaka sõbranna asemel hiilis külje alla mingi suurte kõrvadega, karvutu olevus, kes lammast küll ei meenutanud... Sellest, et sõbranna just samu mõtteid mõlgutas, ei olnud ühelgi neist aimu, sest kes see ikka lambale peegli andis, et ta ennast imetleda saaks.
Lammastelt konfiskeeritud vara pandi saunas suurtesse vannidesse likku ja kõik kohad olid lambahaisu täis. Kui vill sai pestud ja loputatud, veeti pesutraatide vahele suured võrgud ja vill laotati sinna peale kuivama. Seal tuli seda siis keerata ja saputada ja kui oli vihma karta, siis kibekähku kokku korjata ja sauna-alla varjule toimetada. Kui vill lõpuks kuivaks sai, topiti see suurtesse kartulikottidesse sügisõhtuid ootama, sest kus maainimesel suveajal see aeg oli võtta, et villa näppida.
Sügisel siis hakkas villanäppimise töö. Kõik vill tuli kohevaks katkuda ja sodid seest välja korjata. Vanaema pani kraasid hakkama ja hakkas villast vorstikesi veeretama, millele järgnes vorstikestest lõnga ketramine ning seejärel korrutamine, et paksemat lõnga saada. Korrutamise ajal tohtisin mina ka vokki tallata. Osa villast (suurem osa, ma arvan), läks villavahetuspunkti, kus sai villa vastu vahetada lõnga (nii valget kui ka värvilist), villaseid kõrge kraega suusakampsuneid, vaipu ja muid villatooteid.
Lõnga värvimine oli veel omaette ooper: vihid suurde paaki, värv ja mingil ajahetkel äädikas... Hais oli hingemattev. Lõpuks pandi vihid kenasti kuivama ja alles peale kuivamist keriti lõng suurteks keradeks. (Mhhh... Pole olemas igavamat tööd, kui olla lõngavihi hoidja... ). Ja alles siis hakkas tulema toodang. Vanaema kudus kindad-sokid-sõrmikud-põlvikud-säärised. Igasuguseid ja ilusaid. Mustriga või pitskoes. Karupüksid kuulusid ka vanaema kunsti sekka. Minul olid lapsena ilusad palmikutega karupüksid, Ema aga oli spetsialiseerunud mütside-sallide-kampsunite-vestide kudumisele. Minule kudus kord isegi kleidi ja mingid villased pluusid olid meil vennaga ka. Niisiis kestis kogu see villaproduktsioon talv läbi. Sest mida õhtuti ikka muud teha oli, kui lasta varrastel välkuda (kahjuks ei hakanud see pisik minule külge). No ja kevadel hakkas kõik taas otsast peale: niitmine, pesu jne... jne... Lõputu ring.
laupäev, 23. mai 2015
Lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd...
Kui mina laps olin, ei olnud meil kodus lehma. Olid sead, lambad ja kanad. Sead ja kanad olid paiksed, aga lambad olid meil rändloomad: talvel elasid kodu juures laudas, suvel härrased suvitasid suveresidentsis metsa ääres "vana koha peal". Nimelt oli seal, kus enne minu ajaarvamist elas minu koduvanaema, alles täiesti kobe lambalaut. Vana õuna-ja marjaaed oli aga lammastele paras söödamaa. Niisiis küüditati lambakari igal kevadel kodust ära, asumisele. Terve suve käis üks trall ja tramburai: igal hommikul tuli lambad välja panna. Kuna mingit aeda ju ümber ei olnud, siis pandi juhtjäär ja veel mõni tähtsam isend ketti, et kari paigal püsiks. Vahemaa tuli ka niimoodi sättida, et väga suurt osa aeda korraga ära ei lagastaks, samas aga omavahel kette risti joosta ei saaks ja ennast üles ei pooks. Õhtuti siis tuli kartulikoorte ja leivatükikestega minna loomi ööseks lauta panema. Koored ja leib olid õhtuseks snäksiks mõeldud. Muide, mul on siiamaani imelik kartulikoori ära visata. Minu jaoks on need loomatoit ja toitu ära ei visata. Kui ma tilluke olin, siis käisime õhtuti ikka vanaemaga lambaid kinni panemas, aga mingil ajal hakati arvama, et ma saan selle ametiga iseseisvalt ka hakkama. Saingi... Ainult et vahest läks mängutuhinas sootuks meelest, et lambakari alles lageda taeva all konutab ja vahel oli juba vana hämarik käes, kui ma metsa äärde jõudsin, harras palve hinges, et kõik lambasihvrid ikka alles oleksid ja et hundid pole mõnda maha murdnud (ehkki ei teadnud küll meiekandis hunte olevat, aga... no kes teab, võib-olla olid vahepeal spetsiaalselt tulnud, et minu kiuste meie lambad ära süüa). Igatahes oli kergendus alati kohutav, kui poolpimedas lambaid helendamas nägin. Lambalaut oli ööhämaruses päris hirmus koht... Mustav pärani laudasuu oli kole ja hirmutav. Aga igaks juhuks ma kontrollisin enne lammaste sisse ajamist ikka üle, ega mõni hunt pole laudas varitsust korraldanud (mis imelikud hirmud ja mõtted ikka lapse peas võivad olla). Tegelikult oli kogu see retk õhtupimeduses hirmuäratav, sest tuli ju minna külast eemale, päris metsa äärde (mets, teatavasti, on öösi tume ja hirmus ja hoopis eriliste häältega). Suur kivikuhi tee ääres ei olnud ka kuigi sõbraliku näoga, vanad saared kõrgusid mustavate hiiglastena, iidsed õunapuud varitsesid kõverate, värdjalike okstega nagu tahaks sinust kohe kinni haarata. Aia kaugemas otsas mustas kuusehekk. Kunagisest uue maja ehituse plaanist jäänud keldriauk ja veel mingid hekid... No igatahes olin ma alati siiralt õnnelik, kui uuesti tsivilisatsiooni rüppe s.t. Kopli ja Suurkaevu majade juurde jõudsin.
Ühe korra sain siiski ka vapustuse. Läksin hämarikus lambaid lauta panema. Laudauks oli pärani lahti, aga keda aias ei paistnud, olid lambad. (Vahel oli juhtunud ka seda, et kui mina läksin lambaid ajama, siis oli juba laudauks kinni ja lambad laudas, sest keegi hea kodakondne oli selle retke ära teinud). Sedapuhku oli aga uks lahti, mis tähendas, et keegi ei olnud lambaid kinni pannud. Otsisin aias ringi, aga keda polnud, olid lambad. Muidugi arvasin, et mu suurimad hirmud on tõeks saanud. Väheke kahtlane tundus ainult see, et ära oli söödud koos kettidega... Kui tagasi lauda juurde jõudsin, kuulsin seest kahtlast kobinat. Seal nad olidki - lambad olid ennast ise lauta lasknud. Kuidagiviisi olid ketivaiad maast välja tõmmanud ja ise ulualla pugenud.
Millalgi sügisel anti armu ja toodi härrased jälle koju. Lambatalled sündisid ikka veebruari - märtsikuus ja siis tuli neid poputada ja riietada, et külm liiga ei teeks. Juhtus ka, et mõni lammas oli rongaema: ei võtnud talle omaks. Siis algas lutipudeli-ralli. Ühe paksu lambanäo hingel lasus aga tõeline mõrv. Nimelt lamas ta meie ilusa halli, Kräämiku-nimelise kassipoja laiaks. Et kari liiga suureks ei kasvaks, viidi osa nägusid aeg-ajalt tapamajja. Lisakopikas kulus ikka marjaks ära. Lambaid meil kodus ei tapetud. Mina mäletan vaid ühte korda, kus üks jääras kas rabanduse sai või miskit niisugust ja siis isa tegi hädatapu.
Lammaste niitmine ja villamajandus oli omaette ooper. Sellest mõni teine kord.
Ühe korra sain siiski ka vapustuse. Läksin hämarikus lambaid lauta panema. Laudauks oli pärani lahti, aga keda aias ei paistnud, olid lambad. (Vahel oli juhtunud ka seda, et kui mina läksin lambaid ajama, siis oli juba laudauks kinni ja lambad laudas, sest keegi hea kodakondne oli selle retke ära teinud). Sedapuhku oli aga uks lahti, mis tähendas, et keegi ei olnud lambaid kinni pannud. Otsisin aias ringi, aga keda polnud, olid lambad. Muidugi arvasin, et mu suurimad hirmud on tõeks saanud. Väheke kahtlane tundus ainult see, et ära oli söödud koos kettidega... Kui tagasi lauda juurde jõudsin, kuulsin seest kahtlast kobinat. Seal nad olidki - lambad olid ennast ise lauta lasknud. Kuidagiviisi olid ketivaiad maast välja tõmmanud ja ise ulualla pugenud.
Millalgi sügisel anti armu ja toodi härrased jälle koju. Lambatalled sündisid ikka veebruari - märtsikuus ja siis tuli neid poputada ja riietada, et külm liiga ei teeks. Juhtus ka, et mõni lammas oli rongaema: ei võtnud talle omaks. Siis algas lutipudeli-ralli. Ühe paksu lambanäo hingel lasus aga tõeline mõrv. Nimelt lamas ta meie ilusa halli, Kräämiku-nimelise kassipoja laiaks. Et kari liiga suureks ei kasvaks, viidi osa nägusid aeg-ajalt tapamajja. Lisakopikas kulus ikka marjaks ära. Lambaid meil kodus ei tapetud. Mina mäletan vaid ühte korda, kus üks jääras kas rabanduse sai või miskit niisugust ja siis isa tegi hädatapu.
Lammaste niitmine ja villamajandus oli omaette ooper. Sellest mõni teine kord.
pühapäev, 12. aprill 2015
Surnuaiapüha
Käisime täna kalmistul kevadkoristust tegemas. Kuuseoksad, kanarbikud, kunstlilled sai kokku korjatud ja kevadiselt värskevärvilised võõrasemad asemele istutatud. Kuna oli aega natuke, siis jalutasime emaga kalmistul. Võrreldes ajaga, mil mina laps olin, on kalmistu ilme tugevasti muutunud. Keskosa, mis vanasti oli ainult üks suur padrik, on kenasti võsast ja risust puhastatud ja vanad raudristid ning hauakivid paistavad nüüd kenasti kätte. Käisime ka selle hauaplatsi juures, mis lapsena niipalju põnevust pakkus.
Selline põnev ja müstiline paik tundus see olevat: ankur ja ingel ja rist.
Minu lapsepõlves käisime me kalmistul enamasti ainult korra aastas: surnuaiapühal. Surnuaiapüha oli maalapse jaoks selline omaette sündmus, natuke nagu pidulik päev, sest palju neid kodust väljaskäimiseid siis ikka oli, Hommikul küüriti kogu pere puhtaks ja pandi kobedamad hilbud selga. Siis mindi bussi peale. Surnuaiapühale viis ja sealt tagasi tõi sovhoosibuss. Peatuses ootasid juba pidulikult riides mutikesed, lilled kaasas.
Surnuaiapüha oli päev, kus saadi kokku kaugemate hõimlastega või sugulastega või siis lihtsalt tuttavatega. Minu Miila-vanaema, kes muidu nagu mingi väga usklik inimene ei olnud, luges kalmistule minnes ikka ja alati meieisapalvet. No ju siis oli nii kombeks. Kalmistul ei tohtinud joosta ega kõva häälega naerda, karjuda ega jalgupidi võõrastel silmnägudel talluda. Õigupoolest oleks see pidanud lapsele üks väga igav üritus olema, aga mulle meeldis. Mulle on alati kalmistutel meeldinud. Isesugune rahu ja isesugune aura on neis paikades.
Surnuaiale jõudes tehti kõigepealt muidugi omaste hauad korda. Toona oli meil kaks hauaplatsi, mis korrastamist vajasid. Otse surnuaia keskel, kabelist vasakul, oli (on ka täna) hirmpikk (oma 10-kohaline) ema suguvõsa hauaplats. Vanad, rasked raudristid, keerukate kirjadega. Sellele platsile on maetud minu vanaisa vanaisa Juhan, tema naine Mai, vanaisa vanemad Karl ja Aliide, vanaisa noorelt surnud õde Ottilie, vanaisa vend Leopold. Praegu on maetuid rohkem, kuid toona ei olnud, peale ühe. Üsna platsi lõpus oli pisikese valge ristikesega hauake. Anne haud. Minu ema õde, kelle elupäevad jäid kolme kuu pikkuseks ja kes sündis ja suri 1944. aastal. Surnuaia uues osas oli aga kahekohaline plats, toona küll ühe puhkajaga - papa (minu isaisa) haud. Täna on juba pea 25 aastat sellel platsil kaks kääbast.
Siis sai surnuaial jalutatud ja tuttavate haudu otsitud. Räägiti inimestest, kes kunagi olid elanud ja keda enam ei olnud... Surnuaia müüri taga olid puhvetid, kust igasugu maitsvat kraami sai osta. Limpsu ja saiakesi. Vahel sai koos ema ja tädiga kirikukülla jalutatud, et kohalikku kohvikut külastada. Võib vist öelda, et surnuaiapüha oli selline perepäev. Kõik olid alati kaasas: vanaemad ja vanaisa, isa, ema, õde, vend (kui ta juba olemas hakkas olema ja selline asi oli, keda tasus kaasa võtta). Kuulati ilmalikku jutlust ja lauldi laululehelt surnuaiapüha laule nt. "Ööbiku surm" ja "Mo meelen kuldne kodukotus".
Minu meelest oli kalmistupäeval Padaorus ka motokross, aga ema kahtlustab, et mitte. Mati Napa mälestusvõislust peeti ehk maikuus? Ei tea, aga mäletan küll surnuaialt jala Padaorgu minekut... Võib aga olla, et lapse mälu siinkohal mingeid hoopis lahusolevaid sündmusi seostab.
Igatahes oli Padaoru kross ka midagi sellist, mis on mälestustesse püsivalt pidama jäänud.
reede, 10. aprill 2015
Sinililleaeg
Eile nägime, et teeäärsed on sinililledest sinised. Sinilille-aeg.
Kui mina väike olin, siis käisime me igal kevadel mägedes sinilillel. Selline isemoodi rituaal oli kohe, et läksime Miila-vanaema juurde ja siis koos vanaema ja Piretiga mägedesse sinilillele. Läksime otse üle koplite ja turnisime üle kevadvett täis kraavi. Kui oled väike, siis on teed pikad ja mäed kõrged. Enne mägedesse jõudmist oli tee ääres veel üks vana maja. Selles elas Õiglase Marie ja kui Marie väljas juhtus olema, siis ajas vanaema temaga ikka paar sõna juttu. Ja meie olime nii kärsitud, nii kärsitud... Sinililled ju ootasid. Mägedel olid omad nimed. Esimene - selline lauge- kandis nime Maomägi. Mitteametlikult. Lihtsalt seetõttu, et meie vanaema oli kunagi sellel mäel madu näinud. Suvepoole hakkasid seal lõunanõlval õitsema anemoonid. Siis oli Sinilillemägi, mis kevadeti sinililledest sinetas. Kõige tähtsam mägi oli Tornimägi. Tornimäel oli puust vaatetorn. Minu mälestustes juba igavesti pehkinud ja logu. Mina ei julgenud seal just kuigi kõrgele ronida (kõrgust kardan ma samapalju kui madusid ja ohtlik oli see ka), aga kord ronis mu tädipoeg torni tippu. Tädimees vanaema õue pealt nägi, et poisisaadanas turnib. Kargas autosse ja kihutas mägedesse: no ma ei tea, kas aitama või karistama (kahtlustan viimast varianti). Hiiemägi - no pole vast vaja pikalt mõelda, et aru saada, kuskohast selline nimetus. Küllap mingi pühapaik. Siis oli mägedes veel selline auk (vist linaleoauk), mida Anne auguks kutsuti. Selline natuke jube legend käis selle augu juurde, et sinna olevat ennast kunagi üks Anne-nimeline tüdruk ära uputanud.
Lillerituaal oli selline, et enne sai mägedele tiir peale tehtud ja siis mindud lilli noppima. Ikka niipalju, kui pihku mahtus. Sinilillemäel oli ka teokarpe (vanasti ei olnud kõik kohad tuugalt tigusid täis) ja siis sai neid ka taskusse topitud. Lastele on nii vähe õnneks vaja. Üht kevadpäikeselist ilma. Ema. Vanaema. Jalutuskäiku mägedesse. Sinililli. Teokarpe.
Kodutee oli alati kolm korda pikem kui tee mägedesse. Vantsi ja vantsi, aga kohale ei jõua.
Vanaema tegi kodus pannkooke. Need roosade roosidega alustassid, mille peale vanaema lastele kooke pani, on mul siiani silme ees. Vanaema lõikas ALATI lastele koogid tükkideks ja määris moosi peale.
Nii me siis istusime Piretiga kahekesi kasti peal ja pugisime pannkooke. Tuli praksus pliidi all. Tuba oli soe. Sinilillel käidud ja kevad alanuks kuulutatud.
Kui mina väike olin, siis käisime me igal kevadel mägedes sinilillel. Selline isemoodi rituaal oli kohe, et läksime Miila-vanaema juurde ja siis koos vanaema ja Piretiga mägedesse sinilillele. Läksime otse üle koplite ja turnisime üle kevadvett täis kraavi. Kui oled väike, siis on teed pikad ja mäed kõrged. Enne mägedesse jõudmist oli tee ääres veel üks vana maja. Selles elas Õiglase Marie ja kui Marie väljas juhtus olema, siis ajas vanaema temaga ikka paar sõna juttu. Ja meie olime nii kärsitud, nii kärsitud... Sinililled ju ootasid. Mägedel olid omad nimed. Esimene - selline lauge- kandis nime Maomägi. Mitteametlikult. Lihtsalt seetõttu, et meie vanaema oli kunagi sellel mäel madu näinud. Suvepoole hakkasid seal lõunanõlval õitsema anemoonid. Siis oli Sinilillemägi, mis kevadeti sinililledest sinetas. Kõige tähtsam mägi oli Tornimägi. Tornimäel oli puust vaatetorn. Minu mälestustes juba igavesti pehkinud ja logu. Mina ei julgenud seal just kuigi kõrgele ronida (kõrgust kardan ma samapalju kui madusid ja ohtlik oli see ka), aga kord ronis mu tädipoeg torni tippu. Tädimees vanaema õue pealt nägi, et poisisaadanas turnib. Kargas autosse ja kihutas mägedesse: no ma ei tea, kas aitama või karistama (kahtlustan viimast varianti). Hiiemägi - no pole vast vaja pikalt mõelda, et aru saada, kuskohast selline nimetus. Küllap mingi pühapaik. Siis oli mägedes veel selline auk (vist linaleoauk), mida Anne auguks kutsuti. Selline natuke jube legend käis selle augu juurde, et sinna olevat ennast kunagi üks Anne-nimeline tüdruk ära uputanud.
Lillerituaal oli selline, et enne sai mägedele tiir peale tehtud ja siis mindud lilli noppima. Ikka niipalju, kui pihku mahtus. Sinilillemäel oli ka teokarpe (vanasti ei olnud kõik kohad tuugalt tigusid täis) ja siis sai neid ka taskusse topitud. Lastele on nii vähe õnneks vaja. Üht kevadpäikeselist ilma. Ema. Vanaema. Jalutuskäiku mägedesse. Sinililli. Teokarpe.
Kodutee oli alati kolm korda pikem kui tee mägedesse. Vantsi ja vantsi, aga kohale ei jõua.
Vanaema tegi kodus pannkooke. Need roosade roosidega alustassid, mille peale vanaema lastele kooke pani, on mul siiani silme ees. Vanaema lõikas ALATI lastele koogid tükkideks ja määris moosi peale.
Nii me siis istusime Piretiga kahekesi kasti peal ja pugisime pannkooke. Tuli praksus pliidi all. Tuba oli soe. Sinilillel käidud ja kevad alanuks kuulutatud.
kolmapäev, 8. aprill 2015
Lapsepõlv
Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...
Lapsepõlv on selline aeg, kus me peaksime olema hoitud ja kaitstud. Ilmselt on turvatunne lapsepõlves üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab meie edasist elukäiku. Tunne, et Sa oled hoitud, tunne, et Sind armastatakse, tunne, et Sa oled tähtis. Lapse jaoks ei ole oluline see, kas kodu on rikas või vaene. Oluline on kodutunne. Kodulõhn. Kodusoojus. Pannkoogid pühapäevahommikul. Pirukad saunalaupäeval. Värskelt pestud põrandad, millele on laotatud äsja õuest toodud, klopitud ja tuulutatud vaibad. Pesukapi lõhn. Katkised pärlid tualettpeegli sahtlis. Tule pragin pliidi all külmadel talvehommikutel. Jäälilled akendel. Seasöögipang koridori nurgas. Vanad sirelid aiaääres. Miljon pisiasja, mille kõik saab kokku võtta ühe sõnaga: KODU.
Oma õnnetuseks sündisin ma siia ilma novembrikuu esimesel päeval, pere teise tütrena. Kuna seitse aastat hiljem sündis mulle noorem vend, siis oli mu staatus peres "see keskmine", teine plika... Mulle on eluaeg tundunud, et ema jaoks olid tähtsad vanem õde ja noorem vend. Mina, see keskmine, ajasin vaikselt oma asju nende kahe vahel. Erilist tüli ja pahandust minuga ei olnud. Olin suhteliselt hea laps. Koolis läks ka hästi ja nii jäi emale ainult rõõm istuda uhke näoga kas siis "oivikute peol" või nääripeol. Muidu aga... No ma sain hakkama. Suuresti muidugi tänu sellele, et isa oli minu sünni ajal just parimas lapsesaamise eas (no õe sünni ajal liiga noor ja venna sünni ajal juba liiga vana). Kuna isadele tütred ikka armsamad on, siis olin ma paras issikas, vaatamata sellele, et paps oli suht-koht napsilembeline. Ema tuletab ikka meelde, et niipalju, kui minuga, ei mänginud isa mitte ühegi lapsega. Tuli töölt, ise väsinud, aga laps tahtis hobust mängida ja isa siis roomas, laps seljas, mööda tuba ringi. Ja muidugi oli mul ju vanaema, kelle sabas ma päevad läbi jõlkusin ja kes ilmselgelt tegi ära suurema osa minu kasvatustööst. Ei maksa nüüd arvata, et ema oleks minu vastu mingil moel halb või kuri olnud. Oh ei. Mu ema ongi selline valjuhäälne komandörikalduvustega naisterahvas, kes tegeles pere majandamise, organiseerimise ja korraldamisega. Aga lihtsalt mulle TUNDUS, et ma ei olnud nii tähtis tema jaoks kui suur õde või väike vend. Ja võib-olla just tänu sellele tundele, on mu eredaimad lapsepõlvemälestused seotud mitte niivõrd emaga kui isa ja vanaemaga. Ja kindlasti mõjutas seda tunnet suuresti ka asjaolu, et ma pidin käsukorras kandma oma vanema õe väikseksjäänud riideid. Muidugi on see absoluutselt normaalne, aga lapsele ei tundunud nii. Ühte lillat kleiti ma ikka vihkasin nii sügavalt südame põhjast, et see vihkamine on mul siiani meeles. Vastik kleit oli. Aga sellisest vastupidavast materjalist, et ära ka ei kulunud ja katki ei läinud. Lõpuks jäi lihtsalt väikeseks.
Killuke mälestusest.
On talv. Pime. Me tuleme vanaema-vanaisa juurest Miilast. Mina istun kelgu peal ja ainus, mida ma näen, on puude ladvad ja tähed...
Olles hiljem seda mälestusejupikest analüüsinud jõudsin ma järeldusele, et selle mälestuse põhjustas minu riietus. Teadagi... Karupüksid, vildid, kasukas, karvamüts (mul oli selline popp valge karvamüts nagu s..apott, lõua alt käis lehviga kinni) ja siis seoti kasukakrae salliga ümber kaela üles... Laps löödi kelgule (see vana raudjalatsite ja seljatoega kelk) ja seal see pussakas siis oli: nina taeva poole, sest sall lõua all ei lasknud allapoole vaadata. Sellest siis mälestus möödavilksatavatest kuuselatvadest ja tähtedest taevas.
Lapsepõlv on selline aeg, kus me peaksime olema hoitud ja kaitstud. Ilmselt on turvatunne lapsepõlves üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab meie edasist elukäiku. Tunne, et Sa oled hoitud, tunne, et Sind armastatakse, tunne, et Sa oled tähtis. Lapse jaoks ei ole oluline see, kas kodu on rikas või vaene. Oluline on kodutunne. Kodulõhn. Kodusoojus. Pannkoogid pühapäevahommikul. Pirukad saunalaupäeval. Värskelt pestud põrandad, millele on laotatud äsja õuest toodud, klopitud ja tuulutatud vaibad. Pesukapi lõhn. Katkised pärlid tualettpeegli sahtlis. Tule pragin pliidi all külmadel talvehommikutel. Jäälilled akendel. Seasöögipang koridori nurgas. Vanad sirelid aiaääres. Miljon pisiasja, mille kõik saab kokku võtta ühe sõnaga: KODU.
Oma õnnetuseks sündisin ma siia ilma novembrikuu esimesel päeval, pere teise tütrena. Kuna seitse aastat hiljem sündis mulle noorem vend, siis oli mu staatus peres "see keskmine", teine plika... Mulle on eluaeg tundunud, et ema jaoks olid tähtsad vanem õde ja noorem vend. Mina, see keskmine, ajasin vaikselt oma asju nende kahe vahel. Erilist tüli ja pahandust minuga ei olnud. Olin suhteliselt hea laps. Koolis läks ka hästi ja nii jäi emale ainult rõõm istuda uhke näoga kas siis "oivikute peol" või nääripeol. Muidu aga... No ma sain hakkama. Suuresti muidugi tänu sellele, et isa oli minu sünni ajal just parimas lapsesaamise eas (no õe sünni ajal liiga noor ja venna sünni ajal juba liiga vana). Kuna isadele tütred ikka armsamad on, siis olin ma paras issikas, vaatamata sellele, et paps oli suht-koht napsilembeline. Ema tuletab ikka meelde, et niipalju, kui minuga, ei mänginud isa mitte ühegi lapsega. Tuli töölt, ise väsinud, aga laps tahtis hobust mängida ja isa siis roomas, laps seljas, mööda tuba ringi. Ja muidugi oli mul ju vanaema, kelle sabas ma päevad läbi jõlkusin ja kes ilmselgelt tegi ära suurema osa minu kasvatustööst. Ei maksa nüüd arvata, et ema oleks minu vastu mingil moel halb või kuri olnud. Oh ei. Mu ema ongi selline valjuhäälne komandörikalduvustega naisterahvas, kes tegeles pere majandamise, organiseerimise ja korraldamisega. Aga lihtsalt mulle TUNDUS, et ma ei olnud nii tähtis tema jaoks kui suur õde või väike vend. Ja võib-olla just tänu sellele tundele, on mu eredaimad lapsepõlvemälestused seotud mitte niivõrd emaga kui isa ja vanaemaga. Ja kindlasti mõjutas seda tunnet suuresti ka asjaolu, et ma pidin käsukorras kandma oma vanema õe väikseksjäänud riideid. Muidugi on see absoluutselt normaalne, aga lapsele ei tundunud nii. Ühte lillat kleiti ma ikka vihkasin nii sügavalt südame põhjast, et see vihkamine on mul siiani meeles. Vastik kleit oli. Aga sellisest vastupidavast materjalist, et ära ka ei kulunud ja katki ei läinud. Lõpuks jäi lihtsalt väikeseks.
Killuke mälestusest.
On talv. Pime. Me tuleme vanaema-vanaisa juurest Miilast. Mina istun kelgu peal ja ainus, mida ma näen, on puude ladvad ja tähed...
Olles hiljem seda mälestusejupikest analüüsinud jõudsin ma järeldusele, et selle mälestuse põhjustas minu riietus. Teadagi... Karupüksid, vildid, kasukas, karvamüts (mul oli selline popp valge karvamüts nagu s..apott, lõua alt käis lehviga kinni) ja siis seoti kasukakrae salliga ümber kaela üles... Laps löödi kelgule (see vana raudjalatsite ja seljatoega kelk) ja seal see pussakas siis oli: nina taeva poole, sest sall lõua all ei lasknud allapoole vaadata. Sellest siis mälestus möödavilksatavatest kuuselatvadest ja tähtedest taevas.
teisipäev, 7. aprill 2015
Avalause
Tekkis selline mõte, et kui aega saan, hakkan kirja panema mõningaid seiku oma lapsepõlvest. Aegade möödudes hakkavad mälestused üha enam tuhmuma, kuid vahel tulevad mõned killud eriti eradalt meelde. Panen ajapikku kirja, mis meeles on, lootuses, et kunagi sünnib siia ilma mõni minusugune järglane, keda huvitavad vana aja lood.
Maalapse lapsepõlv möödus minu ajal ikka loomadega koos ja loomade keskel. Igas majas olid kanad-kuked, notsad, lambad, enamasti lehmadki. Küla elas. Suvehommikud olid täis kukelaulu, lammaste määgimist, lehmade ammumist, karjakrappide kõrinat... Küla elas ja hingas.
Mõne aasta eest kuulasin suvist hommikut ja meel läks nukraks. Vaikus. Totaalne vaikus. Ainult maanteelt kostuv autode mürin. Hea, kui koeradki vahel hauguvad. Pole loomi, pole kisakõri-kukkesid... Inimesedki, keda ma oma lapsepõlvest tundsin, on enamasti juba ammu kadunud. Lapsepõlv elab vaid mälestustes.
"Ka lohk ja saar saan teisemasse
ja mäge muutnu hoolsa käe
ja koplisse on kasvand kase,
kuid mälestus ei meelest läe"
Maalapse lapsepõlv möödus minu ajal ikka loomadega koos ja loomade keskel. Igas majas olid kanad-kuked, notsad, lambad, enamasti lehmadki. Küla elas. Suvehommikud olid täis kukelaulu, lammaste määgimist, lehmade ammumist, karjakrappide kõrinat... Küla elas ja hingas.
Mõne aasta eest kuulasin suvist hommikut ja meel läks nukraks. Vaikus. Totaalne vaikus. Ainult maanteelt kostuv autode mürin. Hea, kui koeradki vahel hauguvad. Pole loomi, pole kisakõri-kukkesid... Inimesedki, keda ma oma lapsepõlvest tundsin, on enamasti juba ammu kadunud. Lapsepõlv elab vaid mälestustes.
"Ka lohk ja saar saan teisemasse
ja mäge muutnu hoolsa käe
ja koplisse on kasvand kase,
kuid mälestus ei meelest läe"
Tellimine:
Postitused (Atom)