Surnuaiapüha

Käisime täna kalmistul kevadkoristust tegemas. Kuuseoksad, kanarbikud, kunstlilled sai kokku korjatud ja kevadiselt värskevärvilised võõrasemad asemele istutatud. Kuna oli aega natuke, siis jalutasime emaga kalmistul. Võrreldes ajaga, mil mina laps olin, on kalmistu ilme tugevasti muutunud. Keskosa, mis vanasti oli ainult üks suur padrik, on kenasti võsast ja risust puhastatud ja vanad raudristid ning hauakivid paistavad nüüd kenasti kätte. Käisime ka selle hauaplatsi juures, mis lapsena niipalju põnevust pakkus.

Selline põnev ja müstiline paik tundus see olevat: ankur ja ingel ja rist.

Minu lapsepõlves käisime me kalmistul enamasti ainult korra aastas: surnuaiapühal. Surnuaiapüha oli maalapse jaoks selline omaette sündmus, natuke nagu pidulik päev, sest palju neid kodust väljaskäimiseid siis ikka oli, Hommikul küüriti kogu pere puhtaks ja pandi kobedamad hilbud selga. Siis mindi bussi peale. Surnuaiapühale viis ja sealt tagasi tõi sovhoosibuss. Peatuses ootasid juba pidulikult riides mutikesed, lilled kaasas.

Surnuaiapüha oli päev, kus saadi kokku kaugemate hõimlastega või sugulastega või siis lihtsalt tuttavatega. Minu Miila-vanaema, kes muidu nagu mingi väga usklik inimene ei olnud, luges kalmistule minnes ikka ja alati meieisapalvet. No ju siis oli nii kombeks. Kalmistul ei tohtinud joosta ega kõva häälega naerda, karjuda ega jalgupidi võõrastel silmnägudel talluda. Õigupoolest oleks see pidanud lapsele üks väga igav üritus olema, aga mulle meeldis. Mulle on alati kalmistutel meeldinud. Isesugune rahu ja isesugune aura on neis paikades. 

Surnuaiale jõudes tehti kõigepealt muidugi omaste hauad korda. Toona oli meil kaks hauaplatsi, mis korrastamist vajasid. Otse surnuaia keskel, kabelist vasakul, oli (on ka täna) hirmpikk (oma 10-kohaline) ema suguvõsa hauaplats. Vanad, rasked raudristid, keerukate kirjadega. Sellele platsile on maetud minu vanaisa vanaisa Juhan, tema naine Mai, vanaisa vanemad Karl ja Aliide, vanaisa noorelt surnud õde Ottilie, vanaisa vend Leopold. Praegu on maetuid rohkem, kuid toona ei olnud, peale ühe. Üsna platsi lõpus oli pisikese valge ristikesega hauake. Anne haud. Minu ema õde, kelle elupäevad jäid kolme kuu pikkuseks ja kes sündis ja suri 1944. aastal. Surnuaia uues osas oli aga kahekohaline plats, toona küll ühe puhkajaga - papa (minu isaisa) haud. Täna on juba pea 25 aastat sellel platsil kaks kääbast. 

Siis sai surnuaial jalutatud ja tuttavate haudu otsitud. Räägiti inimestest, kes kunagi olid elanud ja keda enam ei olnud... Surnuaia müüri taga olid puhvetid, kust igasugu maitsvat kraami sai osta. Limpsu ja saiakesi. Vahel sai koos ema ja tädiga kirikukülla jalutatud, et kohalikku kohvikut külastada. Võib vist öelda, et surnuaiapüha oli selline perepäev. Kõik olid alati kaasas: vanaemad ja vanaisa, isa, ema, õde, vend (kui ta juba olemas hakkas olema ja selline asi oli, keda tasus kaasa võtta). Kuulati ilmalikku jutlust ja lauldi laululehelt surnuaiapüha laule nt. "Ööbiku surm" ja "Mo meelen kuldne kodukotus".

Minu meelest oli kalmistupäeval Padaorus ka motokross, aga ema kahtlustab, et mitte. Mati Napa mälestusvõislust peeti ehk maikuus? Ei tea, aga mäletan küll surnuaialt jala Padaorgu minekut... Võib aga olla, et lapse mälu siinkohal mingeid hoopis lahusolevaid sündmusi seostab.

Igatahes oli Padaoru kross ka midagi sellist, mis on mälestustesse püsivalt pidama jäänud.