Lapsepõlv

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...
Lapsepõlv on selline aeg, kus me peaksime olema hoitud ja kaitstud. Ilmselt on turvatunne lapsepõlves üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab meie edasist elukäiku. Tunne, et Sa oled hoitud, tunne, et Sind armastatakse, tunne, et Sa oled tähtis. Lapse jaoks ei ole oluline see, kas kodu on rikas või vaene. Oluline on kodutunne. Kodulõhn. Kodusoojus. Pannkoogid pühapäevahommikul. Pirukad saunalaupäeval. Värskelt pestud põrandad, millele on laotatud äsja õuest toodud, klopitud ja tuulutatud vaibad. Pesukapi lõhn. Katkised pärlid tualettpeegli sahtlis. Tule pragin pliidi all külmadel talvehommikutel. Jäälilled akendel. Seasöögipang koridori nurgas. Vanad sirelid aiaääres. Miljon pisiasja, mille kõik saab kokku võtta ühe sõnaga: KODU.
Oma õnnetuseks sündisin ma siia ilma novembrikuu esimesel päeval, pere teise tütrena. Kuna seitse aastat hiljem sündis mulle noorem vend, siis oli mu staatus peres "see keskmine", teine plika... Mulle on eluaeg tundunud, et ema jaoks olid tähtsad vanem õde ja noorem vend. Mina, see keskmine, ajasin vaikselt oma asju nende kahe vahel. Erilist tüli ja pahandust minuga ei olnud. Olin suhteliselt hea laps. Koolis läks ka hästi ja nii jäi emale ainult rõõm istuda uhke näoga kas siis "oivikute peol" või nääripeol. Muidu aga... No ma sain hakkama. Suuresti muidugi tänu sellele, et isa oli minu sünni ajal just parimas lapsesaamise eas (no õe sünni ajal liiga noor ja venna sünni ajal juba liiga vana). Kuna isadele tütred ikka armsamad on, siis olin ma paras issikas, vaatamata sellele, et paps oli suht-koht napsilembeline. Ema tuletab ikka meelde, et niipalju, kui minuga, ei mänginud isa mitte ühegi lapsega. Tuli töölt, ise väsinud, aga laps tahtis hobust mängida ja isa siis roomas, laps seljas, mööda tuba ringi. Ja muidugi oli mul ju vanaema, kelle sabas ma päevad läbi jõlkusin ja kes ilmselgelt tegi ära suurema osa minu kasvatustööst. Ei maksa nüüd arvata, et ema oleks minu vastu mingil moel halb või kuri olnud. Oh ei. Mu ema ongi selline valjuhäälne komandörikalduvustega naisterahvas, kes tegeles pere majandamise, organiseerimise ja korraldamisega. Aga lihtsalt mulle TUNDUS, et ma ei olnud nii tähtis tema jaoks kui suur õde või väike vend. Ja võib-olla just tänu sellele tundele, on mu eredaimad lapsepõlvemälestused seotud mitte niivõrd emaga kui isa ja vanaemaga. Ja kindlasti mõjutas seda tunnet suuresti ka asjaolu, et ma pidin käsukorras kandma oma vanema õe väikseksjäänud riideid. Muidugi on see absoluutselt normaalne, aga lapsele ei tundunud nii. Ühte lillat kleiti ma ikka vihkasin nii sügavalt südame põhjast, et see vihkamine on mul siiani meeles. Vastik kleit oli. Aga sellisest vastupidavast materjalist, et ära ka ei kulunud ja katki ei läinud. Lõpuks jäi lihtsalt väikeseks.

Killuke mälestusest.
On talv. Pime. Me tuleme vanaema-vanaisa juurest Miilast. Mina istun kelgu peal ja ainus, mida ma näen, on puude ladvad ja tähed...

Olles hiljem seda mälestusejupikest analüüsinud jõudsin ma järeldusele, et selle mälestuse põhjustas minu riietus. Teadagi... Karupüksid, vildid, kasukas, karvamüts (mul oli selline popp valge karvamüts nagu s..apott, lõua alt käis lehviga kinni)  ja siis seoti kasukakrae salliga ümber kaela üles... Laps löödi kelgule (see vana raudjalatsite ja seljatoega kelk) ja seal see pussakas siis oli: nina taeva poole, sest sall lõua all ei lasknud allapoole vaadata. Sellest siis mälestus möödavilksatavatest kuuselatvadest ja tähtedest taevas.