Tekkis selline mõte, et kui aega saan, hakkan kirja panema mõningaid seiku oma lapsepõlvest. Aegade möödudes hakkavad mälestused üha enam tuhmuma, kuid vahel tulevad mõned killud eriti eradalt meelde. Panen ajapikku kirja, mis meeles on, lootuses, et kunagi sünnib siia ilma mõni minusugune järglane, keda huvitavad vana aja lood.
Maalapse lapsepõlv möödus minu ajal ikka loomadega koos ja loomade keskel. Igas majas olid kanad-kuked, notsad, lambad, enamasti lehmadki. Küla elas. Suvehommikud olid täis kukelaulu, lammaste määgimist, lehmade ammumist, karjakrappide kõrinat... Küla elas ja hingas.
Mõne aasta eest kuulasin suvist hommikut ja meel läks nukraks. Vaikus. Totaalne vaikus. Ainult maanteelt kostuv autode mürin. Hea, kui koeradki vahel hauguvad. Pole loomi, pole kisakõri-kukkesid... Inimesedki, keda ma oma lapsepõlvest tundsin, on enamasti juba ammu kadunud. Lapsepõlv elab vaid mälestustes.
"Ka lohk ja saar saan teisemasse
ja mäge muutnu hoolsa käe
ja koplisse on kasvand kase,
kuid mälestus ei meelest läe"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar