Sinililleaeg

Eile nägime, et teeäärsed on sinililledest sinised. Sinilille-aeg.
Kui mina väike olin, siis käisime me igal kevadel mägedes sinilillel. Selline isemoodi rituaal oli kohe, et läksime Miila-vanaema juurde ja siis koos vanaema ja Piretiga mägedesse sinilillele. Läksime otse üle koplite ja turnisime üle kevadvett täis kraavi. Kui oled väike, siis on teed pikad ja mäed kõrged. Enne mägedesse jõudmist oli tee ääres veel üks vana maja. Selles elas Õiglase Marie ja kui Marie väljas juhtus olema, siis ajas vanaema temaga ikka paar sõna juttu. Ja meie olime nii kärsitud, nii kärsitud... Sinililled ju ootasid. Mägedel olid omad nimed. Esimene - selline lauge- kandis nime Maomägi. Mitteametlikult. Lihtsalt seetõttu, et meie vanaema oli kunagi sellel mäel madu näinud. Suvepoole hakkasid seal lõunanõlval õitsema anemoonid. Siis oli Sinilillemägi, mis kevadeti sinililledest sinetas. Kõige tähtsam mägi oli Tornimägi. Tornimäel oli puust vaatetorn. Minu mälestustes juba igavesti pehkinud ja logu. Mina ei julgenud seal just kuigi kõrgele ronida (kõrgust kardan ma samapalju kui madusid ja ohtlik oli see ka), aga kord ronis mu tädipoeg torni tippu. Tädimees vanaema õue pealt nägi, et poisisaadanas turnib. Kargas autosse ja kihutas mägedesse: no ma ei tea, kas aitama või karistama (kahtlustan viimast varianti). Hiiemägi - no pole vast vaja pikalt mõelda, et aru saada, kuskohast selline nimetus. Küllap mingi pühapaik. Siis oli mägedes veel selline auk (vist linaleoauk), mida Anne auguks kutsuti. Selline natuke jube legend käis selle augu juurde, et sinna olevat ennast kunagi üks Anne-nimeline tüdruk ära uputanud.
Lillerituaal oli selline, et enne sai mägedele tiir peale tehtud ja siis mindud lilli noppima. Ikka niipalju, kui pihku mahtus. Sinilillemäel oli ka teokarpe (vanasti ei olnud kõik kohad tuugalt tigusid täis) ja siis sai neid ka taskusse topitud. Lastele on nii vähe õnneks vaja. Üht kevadpäikeselist ilma. Ema. Vanaema. Jalutuskäiku mägedesse. Sinililli. Teokarpe.
Kodutee oli alati kolm korda pikem kui tee mägedesse. Vantsi ja vantsi, aga kohale ei jõua.
Vanaema tegi kodus pannkooke. Need roosade roosidega alustassid, mille peale vanaema lastele kooke pani, on mul siiani silme ees. Vanaema lõikas ALATI lastele koogid tükkideks ja määris moosi peale.
Nii me siis istusime Piretiga kahekesi kasti peal ja pugisime pannkooke. Tuli praksus pliidi all. Tuba oli soe. Sinilillel käidud ja kevad alanuks kuulutatud.