Kui mina laps olin, ei olnud meil kodus lehma. Olid sead, lambad ja kanad. Sead ja kanad olid paiksed, aga lambad olid meil rändloomad: talvel elasid kodu juures laudas, suvel härrased suvitasid suveresidentsis metsa ääres "vana koha peal". Nimelt oli seal, kus enne minu ajaarvamist elas minu koduvanaema, alles täiesti kobe lambalaut. Vana õuna-ja marjaaed oli aga lammastele paras söödamaa. Niisiis küüditati lambakari igal kevadel kodust ära, asumisele. Terve suve käis üks trall ja tramburai: igal hommikul tuli lambad välja panna. Kuna mingit aeda ju ümber ei olnud, siis pandi juhtjäär ja veel mõni tähtsam isend ketti, et kari paigal püsiks. Vahemaa tuli ka niimoodi sättida, et väga suurt osa aeda korraga ära ei lagastaks, samas aga omavahel kette risti joosta ei saaks ja ennast üles ei pooks. Õhtuti siis tuli kartulikoorte ja leivatükikestega minna loomi ööseks lauta panema. Koored ja leib olid õhtuseks snäksiks mõeldud. Muide, mul on siiamaani imelik kartulikoori ära visata. Minu jaoks on need loomatoit ja toitu ära ei visata. Kui ma tilluke olin, siis käisime õhtuti ikka vanaemaga lambaid kinni panemas, aga mingil ajal hakati arvama, et ma saan selle ametiga iseseisvalt ka hakkama. Saingi... Ainult et vahest läks mängutuhinas sootuks meelest, et lambakari alles lageda taeva all konutab ja vahel oli juba vana hämarik käes, kui ma metsa äärde jõudsin, harras palve hinges, et kõik lambasihvrid ikka alles oleksid ja et hundid pole mõnda maha murdnud (ehkki ei teadnud küll meiekandis hunte olevat, aga... no kes teab, võib-olla olid vahepeal spetsiaalselt tulnud, et minu kiuste meie lambad ära süüa). Igatahes oli kergendus alati kohutav, kui poolpimedas lambaid helendamas nägin. Lambalaut oli ööhämaruses päris hirmus koht... Mustav pärani laudasuu oli kole ja hirmutav. Aga igaks juhuks ma kontrollisin enne lammaste sisse ajamist ikka üle, ega mõni hunt pole laudas varitsust korraldanud (mis imelikud hirmud ja mõtted ikka lapse peas võivad olla). Tegelikult oli kogu see retk õhtupimeduses hirmuäratav, sest tuli ju minna külast eemale, päris metsa äärde (mets, teatavasti, on öösi tume ja hirmus ja hoopis eriliste häältega). Suur kivikuhi tee ääres ei olnud ka kuigi sõbraliku näoga, vanad saared kõrgusid mustavate hiiglastena, iidsed õunapuud varitsesid kõverate, värdjalike okstega nagu tahaks sinust kohe kinni haarata. Aia kaugemas otsas mustas kuusehekk. Kunagisest uue maja ehituse plaanist jäänud keldriauk ja veel mingid hekid... No igatahes olin ma alati siiralt õnnelik, kui uuesti tsivilisatsiooni rüppe s.t. Kopli ja Suurkaevu majade juurde jõudsin.
Ühe korra sain siiski ka vapustuse. Läksin hämarikus lambaid lauta panema. Laudauks oli pärani lahti, aga keda aias ei paistnud, olid lambad. (Vahel oli juhtunud ka seda, et kui mina läksin lambaid ajama, siis oli juba laudauks kinni ja lambad laudas, sest keegi hea kodakondne oli selle retke ära teinud). Sedapuhku oli aga uks lahti, mis tähendas, et keegi ei olnud lambaid kinni pannud. Otsisin aias ringi, aga keda polnud, olid lambad. Muidugi arvasin, et mu suurimad hirmud on tõeks saanud. Väheke kahtlane tundus ainult see, et ära oli söödud koos kettidega... Kui tagasi lauda juurde jõudsin, kuulsin seest kahtlast kobinat. Seal nad olidki - lambad olid ennast ise lauta lasknud. Kuidagiviisi olid ketivaiad maast välja tõmmanud ja ise ulualla pugenud.
Millalgi sügisel anti armu ja toodi härrased jälle koju. Lambatalled sündisid ikka veebruari - märtsikuus ja siis tuli neid poputada ja riietada, et külm liiga ei teeks. Juhtus ka, et mõni lammas oli rongaema: ei võtnud talle omaks. Siis algas lutipudeli-ralli. Ühe paksu lambanäo hingel lasus aga tõeline mõrv. Nimelt lamas ta meie ilusa halli, Kräämiku-nimelise kassipoja laiaks. Et kari liiga suureks ei kasvaks, viidi osa nägusid aeg-ajalt tapamajja. Lisakopikas kulus ikka marjaks ära. Lambaid meil kodus ei tapetud. Mina mäletan vaid ühte korda, kus üks jääras kas rabanduse sai või miskit niisugust ja siis isa tegi hädatapu.
Lammaste niitmine ja villamajandus oli omaette ooper. Sellest mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar