Lammastel, teatavasti, on kombeks villa kanda. Talvega kasvatasid nad endale kohevad kasukad selga ja nägid välja nagu ümmargused villapallid. Siis aga saabus pügamispäev...
Kui emaema veel elus oli, siis tuli ta emale appi seda tööd tegema. Ega see mingi ilus töö ei olnud. Lambad, kes midagi halba kahtlustadagi ei osanud, väänati maha ja rauad hakkasid välkuma - ikka krõmps, krõmps, krõmps... Juhtus mõni loom omast lollusest veel rabelema, siis sai ta lõike- ja torkehaavu (kui ametlikus keeles väljendada). Loomulikult elas nii mõnigi lammas elu jooksul korduvalt selle pügamisprotsessi üle, aga tundus, et igakord tabas see neid kohutava üllatusena... Pügatud lambad olid naljakad ja natuke lollakad. Igatahes tundus mulle, et nad kõõritasid üksteist kahtlustavate nägudega: ilusa pontsaka sõbranna asemel hiilis külje alla mingi suurte kõrvadega, karvutu olevus, kes lammast küll ei meenutanud... Sellest, et sõbranna just samu mõtteid mõlgutas, ei olnud ühelgi neist aimu, sest kes see ikka lambale peegli andis, et ta ennast imetleda saaks.
Lammastelt konfiskeeritud vara pandi saunas suurtesse vannidesse likku ja kõik kohad olid lambahaisu täis. Kui vill sai pestud ja loputatud, veeti pesutraatide vahele suured võrgud ja vill laotati sinna peale kuivama. Seal tuli seda siis keerata ja saputada ja kui oli vihma karta, siis kibekähku kokku korjata ja sauna-alla varjule toimetada. Kui vill lõpuks kuivaks sai, topiti see suurtesse kartulikottidesse sügisõhtuid ootama, sest kus maainimesel suveajal see aeg oli võtta, et villa näppida.
Sügisel siis hakkas villanäppimise töö. Kõik vill tuli kohevaks katkuda ja sodid seest välja korjata. Vanaema pani kraasid hakkama ja hakkas villast vorstikesi veeretama, millele järgnes vorstikestest lõnga ketramine ning seejärel korrutamine, et paksemat lõnga saada. Korrutamise ajal tohtisin mina ka vokki tallata. Osa villast (suurem osa, ma arvan), läks villavahetuspunkti, kus sai villa vastu vahetada lõnga (nii valget kui ka värvilist), villaseid kõrge kraega suusakampsuneid, vaipu ja muid villatooteid.
Lõnga värvimine oli veel omaette ooper: vihid suurde paaki, värv ja mingil ajahetkel äädikas... Hais oli hingemattev. Lõpuks pandi vihid kenasti kuivama ja alles peale kuivamist keriti lõng suurteks keradeks. (Mhhh... Pole olemas igavamat tööd, kui olla lõngavihi hoidja... ). Ja alles siis hakkas tulema toodang. Vanaema kudus kindad-sokid-sõrmikud-põlvikud-säärised. Igasuguseid ja ilusaid. Mustriga või pitskoes. Karupüksid kuulusid ka vanaema kunsti sekka. Minul olid lapsena ilusad palmikutega karupüksid, Ema aga oli spetsialiseerunud mütside-sallide-kampsunite-vestide kudumisele. Minule kudus kord isegi kleidi ja mingid villased pluusid olid meil vennaga ka. Niisiis kestis kogu see villaproduktsioon talv läbi. Sest mida õhtuti ikka muud teha oli, kui lasta varrastel välkuda (kahjuks ei hakanud see pisik minule külge). No ja kevadel hakkas kõik taas otsast peale: niitmine, pesu jne... jne... Lõputu ring.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar