Lapsele on väga tähtsad inimesed, kes on tema ümber. Vanemad, vanavanemad, õed-vennad ja muud sugulased. Minu lapsepõlves oli üks Väga Tähtis Isik - täditütar Piret. Kuna meie lapsepõlveraamat on tugevasti läbipõimunud, siis otsustasin pühendada Piretile eraldi peatüki. Mul on peale Pireti veel kaks täditütart ning üks onutütar, lisaks üks tädi- ja üks onupoeg, omast õest-vennast rääkimata, kuid Piret oli neist mulle kõige lähem ja kõige kallim. Minu lapsepõlve mängukaaslane, mu esimene pinginaaber... Niisiis...
PIRETIST
Piret elas vanaema-vanaisa juures Miilas. Minu jaoks oli see normaalne. Ma teadsin, et Pireti ema-isa ja noorem õde elavad Tallinnas, Piret aga Miilas. Hiljem sain ema käest teada, et tädi jäi üsna varsti peale Pireti sündi uuesti lapseootele (Pireti ja noorema õe vanusevahe oli aasta ja kaks kuud) ning et dekreedirahade saamiseks pidi tädi vahepeal tööle minema. Niimoodi tõi ta tite oma emale hoida. Vanaema oli algul küll ahastanud, et mismoodi ta tillukese titega hakkama saab, aga egas ta siis nii vana inimene ju ka veel ei olnud ja hakkama ta sai. Koguni nii hästi, et kui tädi teise tütre sünni järel olevat tahtnud Piretit endale tagasi saada, siis vanaema enam ei andnud... Küllap ei käinud tädi väga peale ka, sest tillukesega oli nagunii tegemist omajagu. Nii jäi Piret vanaema -vanaisa kasvatada. Peale vanaema surma (vanema suri, kui me olime 10-aastased) kasvatas Piretit kaks aastat vanaisa üksinda ja alles siis viidi laps poolvägisi, vastu tahtmist, Tallinnasse ema-isa juurde.
Meie olime Piretiga ühe aasta tüdrukud. Piretil sünnipäev jaanuaris, minul novembris. Tänu Piretile pandi mind aastakese varem kooli. Novembrilapsena oleksin ma võinud veel ühe aasta kodus olla, aga kuna me olime nagu ühe paari kaks saabast, siis pandi mind vabatahtlikuna kooli samal sügisel, kui Piret oli kohustatud minema. Loomulikult said meist pinginaabrid. Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis on mul tunne, et meid vaadati kui kahest poolest moodustatud ühtset tervikut. Küllap me kaklesime ka (no millised lapsed, olgugi et väga lähedased, ei kakleks omavahel), aga mul ei ole tülid meeles. Hoopis palju-palju helgeid ja sooje mälestusi on, millest siin blogis ka edaspidi juttu tuleb. Kahest moodustatud tervikut nägi ka meie klassijuhataja, sest mul on meeles, kuis me kord, pildistamise ajal, otsustasime, et kahekesi koos me pilti ei tee ja valisime välja need, kellega tahame pilti teha. Klassijuhataja aga tõmbas meid käekõrvale ja pani koos pildile (ma olen talle selle eest väga tänulik), sest tema meelest ei olnud see õige, et me ei ole koos...
PIRETILE
Sind ei ole enam, mu hüva mängukaaslane, mu lapsepõlve parim sõber. Sa jäid igavesti 40-aastaseks. Ma ei pea Sulle rääkima, missugust valu ma tundsin, kui sain teada, et Sinu maine teekond on lõppenud. Ja süümepiina, sest ikka olin ma mõelnud, et kunagi, kui on rohkem aega ja võimalusi, siis ma otsin Su üles ning me meenutame koos neid aegu, kus "sukk ja saabas" tegutsesid Miila-mail. Olen kindel, et Sinul oleks olnud minu mälestustele palju juurde lisada ja me oleksime kahepeale oma lapsepõlveraamatu tunduvalt värvikirevamaks maalinud, kui minu nõder mälumeel seda iganes suudab. Siis aga sain ma teada, et olin liiga kaua viivitanud, et on hilja: parandamatult ja pöördumatult hilja... Sa elad minu mälestustes, minu ilusas lapsepõlves, alati edasi. Sul on minu elus täiesti eriline ja väga tähtis koht ja on valus ja vale, et Sind enam ei ole...
Need lähedased, kellest jääme ilma, on tegelikult alles - meie sees. Nad on nii ligi, et ei paista silma, just nagu valgus päiksekiire sees.
Sa oled üks pisike valgus minu igapäevases päikesekiires, Piret. Alati...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar