Surnuaiapüha

Käisime täna kalmistul kevadkoristust tegemas. Kuuseoksad, kanarbikud, kunstlilled sai kokku korjatud ja kevadiselt värskevärvilised võõrasemad asemele istutatud. Kuna oli aega natuke, siis jalutasime emaga kalmistul. Võrreldes ajaga, mil mina laps olin, on kalmistu ilme tugevasti muutunud. Keskosa, mis vanasti oli ainult üks suur padrik, on kenasti võsast ja risust puhastatud ja vanad raudristid ning hauakivid paistavad nüüd kenasti kätte. Käisime ka selle hauaplatsi juures, mis lapsena niipalju põnevust pakkus.

Selline põnev ja müstiline paik tundus see olevat: ankur ja ingel ja rist.

Minu lapsepõlves käisime me kalmistul enamasti ainult korra aastas: surnuaiapühal. Surnuaiapüha oli maalapse jaoks selline omaette sündmus, natuke nagu pidulik päev, sest palju neid kodust väljaskäimiseid siis ikka oli, Hommikul küüriti kogu pere puhtaks ja pandi kobedamad hilbud selga. Siis mindi bussi peale. Surnuaiapühale viis ja sealt tagasi tõi sovhoosibuss. Peatuses ootasid juba pidulikult riides mutikesed, lilled kaasas.

Surnuaiapüha oli päev, kus saadi kokku kaugemate hõimlastega või sugulastega või siis lihtsalt tuttavatega. Minu Miila-vanaema, kes muidu nagu mingi väga usklik inimene ei olnud, luges kalmistule minnes ikka ja alati meieisapalvet. No ju siis oli nii kombeks. Kalmistul ei tohtinud joosta ega kõva häälega naerda, karjuda ega jalgupidi võõrastel silmnägudel talluda. Õigupoolest oleks see pidanud lapsele üks väga igav üritus olema, aga mulle meeldis. Mulle on alati kalmistutel meeldinud. Isesugune rahu ja isesugune aura on neis paikades. 

Surnuaiale jõudes tehti kõigepealt muidugi omaste hauad korda. Toona oli meil kaks hauaplatsi, mis korrastamist vajasid. Otse surnuaia keskel, kabelist vasakul, oli (on ka täna) hirmpikk (oma 10-kohaline) ema suguvõsa hauaplats. Vanad, rasked raudristid, keerukate kirjadega. Sellele platsile on maetud minu vanaisa vanaisa Juhan, tema naine Mai, vanaisa vanemad Karl ja Aliide, vanaisa noorelt surnud õde Ottilie, vanaisa vend Leopold. Praegu on maetuid rohkem, kuid toona ei olnud, peale ühe. Üsna platsi lõpus oli pisikese valge ristikesega hauake. Anne haud. Minu ema õde, kelle elupäevad jäid kolme kuu pikkuseks ja kes sündis ja suri 1944. aastal. Surnuaia uues osas oli aga kahekohaline plats, toona küll ühe puhkajaga - papa (minu isaisa) haud. Täna on juba pea 25 aastat sellel platsil kaks kääbast. 

Siis sai surnuaial jalutatud ja tuttavate haudu otsitud. Räägiti inimestest, kes kunagi olid elanud ja keda enam ei olnud... Surnuaia müüri taga olid puhvetid, kust igasugu maitsvat kraami sai osta. Limpsu ja saiakesi. Vahel sai koos ema ja tädiga kirikukülla jalutatud, et kohalikku kohvikut külastada. Võib vist öelda, et surnuaiapüha oli selline perepäev. Kõik olid alati kaasas: vanaemad ja vanaisa, isa, ema, õde, vend (kui ta juba olemas hakkas olema ja selline asi oli, keda tasus kaasa võtta). Kuulati ilmalikku jutlust ja lauldi laululehelt surnuaiapüha laule nt. "Ööbiku surm" ja "Mo meelen kuldne kodukotus".

Minu meelest oli kalmistupäeval Padaorus ka motokross, aga ema kahtlustab, et mitte. Mati Napa mälestusvõislust peeti ehk maikuus? Ei tea, aga mäletan küll surnuaialt jala Padaorgu minekut... Võib aga olla, et lapse mälu siinkohal mingeid hoopis lahusolevaid sündmusi seostab.

Igatahes oli Padaoru kross ka midagi sellist, mis on mälestustesse püsivalt pidama jäänud. 

Sinililleaeg

Eile nägime, et teeäärsed on sinililledest sinised. Sinilille-aeg.
Kui mina väike olin, siis käisime me igal kevadel mägedes sinilillel. Selline isemoodi rituaal oli kohe, et läksime Miila-vanaema juurde ja siis koos vanaema ja Piretiga mägedesse sinilillele. Läksime otse üle koplite ja turnisime üle kevadvett täis kraavi. Kui oled väike, siis on teed pikad ja mäed kõrged. Enne mägedesse jõudmist oli tee ääres veel üks vana maja. Selles elas Õiglase Marie ja kui Marie väljas juhtus olema, siis ajas vanaema temaga ikka paar sõna juttu. Ja meie olime nii kärsitud, nii kärsitud... Sinililled ju ootasid. Mägedel olid omad nimed. Esimene - selline lauge- kandis nime Maomägi. Mitteametlikult. Lihtsalt seetõttu, et meie vanaema oli kunagi sellel mäel madu näinud. Suvepoole hakkasid seal lõunanõlval õitsema anemoonid. Siis oli Sinilillemägi, mis kevadeti sinililledest sinetas. Kõige tähtsam mägi oli Tornimägi. Tornimäel oli puust vaatetorn. Minu mälestustes juba igavesti pehkinud ja logu. Mina ei julgenud seal just kuigi kõrgele ronida (kõrgust kardan ma samapalju kui madusid ja ohtlik oli see ka), aga kord ronis mu tädipoeg torni tippu. Tädimees vanaema õue pealt nägi, et poisisaadanas turnib. Kargas autosse ja kihutas mägedesse: no ma ei tea, kas aitama või karistama (kahtlustan viimast varianti). Hiiemägi - no pole vast vaja pikalt mõelda, et aru saada, kuskohast selline nimetus. Küllap mingi pühapaik. Siis oli mägedes veel selline auk (vist linaleoauk), mida Anne auguks kutsuti. Selline natuke jube legend käis selle augu juurde, et sinna olevat ennast kunagi üks Anne-nimeline tüdruk ära uputanud.
Lillerituaal oli selline, et enne sai mägedele tiir peale tehtud ja siis mindud lilli noppima. Ikka niipalju, kui pihku mahtus. Sinilillemäel oli ka teokarpe (vanasti ei olnud kõik kohad tuugalt tigusid täis) ja siis sai neid ka taskusse topitud. Lastele on nii vähe õnneks vaja. Üht kevadpäikeselist ilma. Ema. Vanaema. Jalutuskäiku mägedesse. Sinililli. Teokarpe.
Kodutee oli alati kolm korda pikem kui tee mägedesse. Vantsi ja vantsi, aga kohale ei jõua.
Vanaema tegi kodus pannkooke. Need roosade roosidega alustassid, mille peale vanaema lastele kooke pani, on mul siiani silme ees. Vanaema lõikas ALATI lastele koogid tükkideks ja määris moosi peale.
Nii me siis istusime Piretiga kahekesi kasti peal ja pugisime pannkooke. Tuli praksus pliidi all. Tuba oli soe. Sinilillel käidud ja kevad alanuks kuulutatud.

Lapsepõlv

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...
Lapsepõlv on selline aeg, kus me peaksime olema hoitud ja kaitstud. Ilmselt on turvatunne lapsepõlves üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab meie edasist elukäiku. Tunne, et Sa oled hoitud, tunne, et Sind armastatakse, tunne, et Sa oled tähtis. Lapse jaoks ei ole oluline see, kas kodu on rikas või vaene. Oluline on kodutunne. Kodulõhn. Kodusoojus. Pannkoogid pühapäevahommikul. Pirukad saunalaupäeval. Värskelt pestud põrandad, millele on laotatud äsja õuest toodud, klopitud ja tuulutatud vaibad. Pesukapi lõhn. Katkised pärlid tualettpeegli sahtlis. Tule pragin pliidi all külmadel talvehommikutel. Jäälilled akendel. Seasöögipang koridori nurgas. Vanad sirelid aiaääres. Miljon pisiasja, mille kõik saab kokku võtta ühe sõnaga: KODU.
Oma õnnetuseks sündisin ma siia ilma novembrikuu esimesel päeval, pere teise tütrena. Kuna seitse aastat hiljem sündis mulle noorem vend, siis oli mu staatus peres "see keskmine", teine plika... Mulle on eluaeg tundunud, et ema jaoks olid tähtsad vanem õde ja noorem vend. Mina, see keskmine, ajasin vaikselt oma asju nende kahe vahel. Erilist tüli ja pahandust minuga ei olnud. Olin suhteliselt hea laps. Koolis läks ka hästi ja nii jäi emale ainult rõõm istuda uhke näoga kas siis "oivikute peol" või nääripeol. Muidu aga... No ma sain hakkama. Suuresti muidugi tänu sellele, et isa oli minu sünni ajal just parimas lapsesaamise eas (no õe sünni ajal liiga noor ja venna sünni ajal juba liiga vana). Kuna isadele tütred ikka armsamad on, siis olin ma paras issikas, vaatamata sellele, et paps oli suht-koht napsilembeline. Ema tuletab ikka meelde, et niipalju, kui minuga, ei mänginud isa mitte ühegi lapsega. Tuli töölt, ise väsinud, aga laps tahtis hobust mängida ja isa siis roomas, laps seljas, mööda tuba ringi. Ja muidugi oli mul ju vanaema, kelle sabas ma päevad läbi jõlkusin ja kes ilmselgelt tegi ära suurema osa minu kasvatustööst. Ei maksa nüüd arvata, et ema oleks minu vastu mingil moel halb või kuri olnud. Oh ei. Mu ema ongi selline valjuhäälne komandörikalduvustega naisterahvas, kes tegeles pere majandamise, organiseerimise ja korraldamisega. Aga lihtsalt mulle TUNDUS, et ma ei olnud nii tähtis tema jaoks kui suur õde või väike vend. Ja võib-olla just tänu sellele tundele, on mu eredaimad lapsepõlvemälestused seotud mitte niivõrd emaga kui isa ja vanaemaga. Ja kindlasti mõjutas seda tunnet suuresti ka asjaolu, et ma pidin käsukorras kandma oma vanema õe väikseksjäänud riideid. Muidugi on see absoluutselt normaalne, aga lapsele ei tundunud nii. Ühte lillat kleiti ma ikka vihkasin nii sügavalt südame põhjast, et see vihkamine on mul siiani meeles. Vastik kleit oli. Aga sellisest vastupidavast materjalist, et ära ka ei kulunud ja katki ei läinud. Lõpuks jäi lihtsalt väikeseks.

Killuke mälestusest.
On talv. Pime. Me tuleme vanaema-vanaisa juurest Miilast. Mina istun kelgu peal ja ainus, mida ma näen, on puude ladvad ja tähed...

Olles hiljem seda mälestusejupikest analüüsinud jõudsin ma järeldusele, et selle mälestuse põhjustas minu riietus. Teadagi... Karupüksid, vildid, kasukas, karvamüts (mul oli selline popp valge karvamüts nagu s..apott, lõua alt käis lehviga kinni)  ja siis seoti kasukakrae salliga ümber kaela üles... Laps löödi kelgule (see vana raudjalatsite ja seljatoega kelk) ja seal see pussakas siis oli: nina taeva poole, sest sall lõua all ei lasknud allapoole vaadata. Sellest siis mälestus möödavilksatavatest kuuselatvadest ja tähtedest taevas.

Avalause

Tekkis selline mõte, et kui aega saan, hakkan kirja panema mõningaid seiku oma lapsepõlvest. Aegade möödudes hakkavad mälestused üha enam tuhmuma, kuid vahel tulevad mõned killud eriti eradalt meelde. Panen ajapikku kirja, mis meeles on, lootuses, et kunagi sünnib siia ilma mõni minusugune järglane, keda huvitavad vana aja lood.
Maalapse lapsepõlv möödus minu ajal ikka loomadega koos ja loomade keskel. Igas majas olid kanad-kuked, notsad, lambad, enamasti lehmadki. Küla elas. Suvehommikud olid täis kukelaulu, lammaste määgimist, lehmade ammumist, karjakrappide kõrinat... Küla elas ja hingas.
Mõne aasta eest kuulasin suvist hommikut ja meel läks nukraks. Vaikus. Totaalne vaikus. Ainult maanteelt kostuv autode mürin. Hea, kui koeradki vahel hauguvad. Pole loomi, pole kisakõri-kukkesid... Inimesedki, keda ma oma lapsepõlvest tundsin, on enamasti juba ammu kadunud. Lapsepõlv elab vaid mälestustes.

"Ka lohk ja saar saan teisemasse
ja mäge muutnu hoolsa käe
ja koplisse on kasvand kase,
kuid mälestus ei meelest läe"